Uudised / Artiklid

Eestist eestlastele, Veneetsias

21.09.2012 / Sille Pihlak

Kaugele Põhja-Itaaliasse reisinud linnahall, mis biennaalil mustade kardinate taha peideti ja mida retroperspektiivse uurimistööna esitleti, jätab õhku küsimuse: kellele on Eesti ekspositsioon mõeldud?

„Arhitektuuribiennaali idee on hääbumas: järele on jäänud tühjad rahvuslikud „kontseptuaalsed” installatsioonid või pelgalt „kriitiline” dokumentatsioon, mis on kõrvutatud võimutsevate hagiograafiliste isikunäitustega (Zaha Hadid, Norman Foster, Herzog ja de Meuron jne),” ütleb Michael Kimmelman tänavu 11. septembri New York Timesi veergudel. Kuidas saavutada sellises kontekstis tähelepanu, rääkida arhitektuurimaailmale meie kodustest probleemidest? Eesti installatsioon rahvusvahelisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil on jõudnud oma kõige pimedamasse staadiumisse ja vajab taaselustavat lööki valguse suunas.

Igal biennaali külastajal võiks olla võimalus tunda ja kogeda ümbritsevat meeleolu, innovaatilisi ruumilisi ja tehnilisi lahendusi, mis toetavad kontseptuaalset algideed. Asja tuum on edastada väljapaneku sõnum installatsiooni enese kaudu.

Seekordsel biennaalil Kuldse Lõvi pälvinud Jaapani väljapaneku „Arhitektuuri ärkamine katastroofis” („Architecture in the Wake of Disaster”) meeskond eesotsas Toyo Itoga kõneles elust Ida-Jaapanis pärast tsunamit ja maavärinaid ning arhitektide ponnistustest minema pühitud majade asemele alternatiivsete elukohtade leidmisel. Ito ja kolme noore jaapani arhitekti Kumiko Inui, Sou Fujimoto ja Akihisa Hirata tihedas koostöös majade kasutajatega tehti hulk makette. Tulemuseks olid mitmekülgsed ja erinäolised eramulahendused. Auhind pälviti tänu teemale, mis on päevakorral, ja tugevale ideele, mis ühtegi külastajat külmaks ei jäta.

Eestlaste ekspositsiooni tuum on mõneti tsunamiga võrreldav megastruktuur linnahall, mis kolmekümne aasta eest organiseeris Tallinna kesklinna ümber ning taaselustas linnakodaniku suhte merega. V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee on kõrvutatud hääbunud nõukogudeaegsete kolhoosikeskuste ja puhkebaasidega. Välismaailmale on see kindlasti päevakohane ja põnev teema (hiljuti ilmus ka nõukaaegse arhitektuuri teemaline raamat „NSVLi kosmilised kommunistlikud ehitised fotol” („CCCP: Cosmic Communist Constructions Photographed, 2011”), kuid kahjuks pole Eesti ekspositsioonis edasi mindud n-ö kriitilisest dokumentatsioonist. Näituse idee jõuab külastajani kahjuks alles pärast tekstide lugemist seintelt ja kataloogi sirvimist; ka siin on vaid uurimistöö dokumentatsioon, mis ei küündi lähedalegi näiteks eelmainitud Jaapani teemakäsitluse tasemele.

Biennaal ei ole koht dokumentatsiooni esitluseks. Siin on vaja kommunikeerida olulisi ideid, otsida võimalikke lahendusi ja väljendada neid kvaliteetse installatsiooniga. Eesti ekspositsioon püstitab hulga küsimusi, aga ei anna ühtegi vastust. Arhitektuur on siiski küsimustele vastamise ja probleemide lahendamise distsipliin.

Proportsioonid

Sellise potentsiaaliga teema (mida linnahall kahtlemata on) arutlusel tuleb kindlasti näidata vaatajale projekti pidepunkte linnamaastikul: selle asetust kontekstis, funktsiooni linna pikendajana, vaateid objektile ja objektilt ning hoone programmilist vajalikkust linnaruumis. Analüüsis ei ole välja toodud kõiki maja baasideid ning nii jääb ekspositsiooni külastajal selle megastruktuurne vaim märkamata. Kaduma on läinud linnahalli kui esimese linna merega ühendaja – silla idee, vaade „läbi” linnahalli vanalinnale ning ka objekti enda kihilisus programmilises kontekstis.

Väga head on filmitud personaalsed jutustused omaaegsest Tallinna kultuuri- ja spordipaleest, need muudavad linnahalli skaala inimmastaabiga mõõdetavaks ruumiks. See efekt võiks aga olla veel tugevam, kui teada oleksid hoone üldkontekst ja mõõtmed. Hoone suursugususe väljatoomiseks oleks olnud nutikas ehitada väljapanek üles just kontrastidele.

Rõhk tulevikule

Pärast pikki otsinguid leiab väga ambitsioonikas teemasse süüvija näituse kataloogi sügavustest tõendeid selle kohta, et tulevikuteemalisi vastuseid on siiski välja pakutud. Nimelt toimus mai lõpus kunstiakadeemia, maaülikooli ja Balti filmi- ja meediakooli tudengitele linnahalli visiooni töötuba, kus koostati linnahallile viis nägemust pealkirja all „Unista. Taju. Kohane. Toida”. Lühikese töötoa käigus kogutud ideed on igati teretulnud ning oleksid väärinud näitusel kogu „uurimistöö” kõrval suuremat tähelepanu. Edasiviiv informatsioon oleks tõstnud Eesti ekspositsiooni kindlasti teisele tasemele.

Installatsiooni kvaliteet

Eespoolmainitud kontekstivaba (ka maketil puudub linnaruum) teemakäsitlust illustreerivad semiootilised killud linnahalli siseruumist. Eestlasele tugevaid assotsiatsioone loovad elemendid, nende asetus ning tähendus installatsioonis jäid väliskülastajale arusaamatuks. Ehk oleks aidanud ühtsem ruum suurema hulga elementidega (ruutmeeter põrandaplaate mitmekümnest tuhandest, üks iste 4200st, üks osa paekiviseinast, mis on grafitist puhtaks pestud, ning teine osa, mis ei ole ...), et rõhutada linnahalliga seotud temaatikat tänases Eesti Vabariigis.

Eestit välismaalastele tutvustamas

Kadunud on meid eelmistel biennaalidel tutvustanud naiivne lärmakas intrigeeriv ekspositsioon, alles on jäänud vananev väsinud ilme. Pidulikul avamisel räägiti üksnes eesti keeles, väliskülalistele tõlgiti vaid paar kohatut lihtlauset, ekspositsiooni teema jäi neile arusaamatuks. Avamisele saabunud välisarhitektid, kes kultuuriministri lubatud ingliskeelset kokkuvõtet ootama jäid, said lõpuks kuulda vaid lihtsakoelist üleskutset: „Enjoy!”. Milliste mõtetega nad lahkusid – arusaadavalt poole avamise pealt – meie umbkeelselt internatsionaalselt arhitektuuriekspositsiooni avamispeolt?

Välisvaatlejana Eesti ekspositsiooni külastades pean tõdema, et näitus on tehtud eestlastelt eestlastele. Idee potentsiaali nägid vaid teemaga hästi kursis kohalikud, paljud kuldaväärt puändid on läinud kaduma.
 
On konnatiigil plink ja kindel kallas
on sügav säng – põhjatu säng
ning iga ettevõtmine siin vallas
on peitemäng – on ainult mäng.
Riho Sibul ja Ott Arder, „Vägev vähk”

-

Sille Pihlak on Viinis tegutsev Eesti arhitekt, XIII Veneetsia arhitektuuribiennaali vestlussarja „Varjujäänud teemade klubi” („Dark Side Club”) kaaskorraldaja.

Allikas: Sirp