Uudised / Artiklid

Kommentaar

14.01.2011 / Endrik Mänd

(vt ka: Trin Talk, "Ehitame sotsiaalmaad täis elamuid, siis tulevad põlluelanikud linna?")

Linnaplaneerimine ei ole valdkond, kus on vaid üks õige lahendus. Just suuremate maa-alade planeerimisel võib protsessis osalejate arv osutuda küllaltki suureks – nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Linnaplaneerijad kordavad sageli, et planeeringu koostamisel tuleb välja selgitada kõiki osalisi rahuldav lahendus. Tõeks saab aga selle püüdluse mõrumuigeline parafraas: planeering on ühiskondlik kokkulepe, millega ei ole rahul keegi osapooltest.       

Eeltoodu kehtib kindlasti ka hipodroomi ala planeeringu kohta. Alustuseks möönan, et tõenäoliselt ei juhtuks Tallinna linnaga midagi, kui hipodroom jätkaks tegevust oma senises asukohas. Ei juhtuks midagi eeldusel, kui hipodroom jätkab senise aktiivsusega. Kui anda ala aktiivsesse kasutusse, kaasnevad sellega ulatuslikud parkimis- ja müraprobleemid. Parkimisküsimus oleks eeldatavasti lahendatav, see nõuab vaid omanikult investeeringuid parkimismaja ehitusse. Elanike kurtmise hipodroomi tegevusega kaasneva liigse müra üle (kohaliku elanikuna tean, kui kaugele kannavad valjuhääldid laupäevahommikuse traavivõistluse kommentaarid) summutaksid tõenäoliselt viited traditsioonidele ja – miks mitte – kehtivale üldplaneeringule.       

Arutlusel oleva detailplaneeringu lahenduse realiseerimine muudaks aga suuresti linnakeskkonda. Sellele viitab juba palju korratud fakt, et detailplaneeringuga  tehakse ettepanek muuta kehtivat Tallinna üldplaneeringut. Neil, kellele üldplaneeringu muutmine on peamine argument planeeringulahenduse kritiseerimiseks, tuleks tähele panna, et kehtiv üldplaneering näeb ala ette hoonestatavana. Tõsi – kavandatavad hooned peaksid üldplaneeringu kohaselt teenima eelkõige spordifunktsioone. Mitmete omaniku ettepanekute hulgas, mille puhul linnaplaneerijad on pidanud  viimase kümne aasta jooksul seisukoha võtma, on olnud ka kogu ala hõlmava kaubanduskeskuse rajamine. Kas jalgpalliväljak oleks parem variant?   

Praegu menetletava planeerimislahenduse võiks tinglikult jagada kolmeks: Paldiski maantee äärde jäävad teenindus-kaubandusbüroohooned, krundi keskel paikneb elamuala ning Stroomi metsaaladega külgneb spordi-, puhke- ja ühiskondliku funktsiooniga ala. Erinevad funktsioonid seob ruumiliselt tervikuks urbanistlik park. Linnaplaneerimise seisukohast on elamis- ja töökohtade kavandamine sellesse piirkonda sobiv ja mõistlik: kesklinnast  jääb piirkond mugava jalakäiguteekonna (20 min) kaugusele, samuti toimivad siin suurepärased ühistranspordiühendused. Meri ja mets on käeulatuses. Planeeringuga kavandatavate vabaaja- ja spordihoonete ning lasteaia väljaehitamine on kahtlemata ka lähipiirkonna elanike huvides. Loodud on eeldused kõrgetasemelise arhitektuurse keskkonna loomiseks. Olen veendunud, et pakutud lahendus sisaldab just neid linnaehituslikke kvaliteete, mis meelitavad kesklinna lähedusse tagasi mitmed pered, kes elavad praegu linnalähedastel põldudel või Tallinna paneelmajade kvartalites.       

Võrreldes olemasoleva elitaarse ühefunktsioonilise spordirajatisega (mida  hipodroom kahtlemata on) linnaruumi urbanistlikku kvaliteeti kavandatava mitmekesise ja -funktsioonilise elamis- ja olemisruumi omaga, kaldun toetama viimast. Samas – kas Tallinn võiks olla uhke pikaajaliste traditsioonidega, hästi toimiva, aktiivse ja rahvusvaheliselt tunnustatud hipodroomi üle? Kahtlemata võiks. Sellise tulevikunägemuse realiseerimine ei ole aga pelgalt linnaplaneerimise teema, vaid vajab idee elluviijat. Meie ühiskonnas ja õigusruumis ei saa sundida kedagi olema mingis kindlas valdkonnas ettevõtlik, võime tõdeda, et omanikul ja ka linnal selline ambitsioon puudub. Kas on olemas isik või MTÜ, kes võtaks idee elluviimise enda peale?

Allikas: Sirp