Uudised / Artiklid

Häbikilomeeter

03.06.2011 / Kaarel Tarand

Hommikuti, kui mu arvutisse hakkavad tungima mahukad pressiteated olukorrast kultuuripealinnas, tekib ikka küsimus: ei tea, kas  need pressikirjutajad ka ise neis kohtades on käinud, mida nad minusugustele maha püüavad müüa? Tõenäoliselt mitte. Või siis on nad täiesti küünilised valetajad. Näiteks väidetakse järjekindlalt, et „kultuurikilomeeter on valmis ja rahvale avatud” ja et sellega koos „avanes linn merele”. Tallinnast kaugemal elutseja võib nende valedega äragi petta, see, kes kohale läheb, „kultuurikilomeetrilt” merd või kultuuri otsib, saab seal varemete, tühermaade, prahi ja  ebaturvalise atmosfääri keskel vonkleval odava Hiina tolmuga kaetud pinkideta rajal sajakordselt petetud. Ei mingit merd, välja arvatud vana kalasadam, kuhu pääses ka ilma „kilomeetrita”. Ja veel vähem kultuuri, kui ehk välisabi toel lennusadama angaaridesse rajatav muuseum välja arvata (sellel pole kultuuripealinnaga mingit pistmist).    

„Kultuurikilomeeter” oma viletsuses sümboliseerib täpselt ja tõetruult kogu Tallinna  kui Euroopa kultuuripealinna ambitsioonika suurprojekti tegelikku armetust. Linnateatri majaplaanid hävitati, Kultuurikatel seisab sitkelt varemetes, linnahalli „ameerika unelm” avaneb kilomeetriraja alguses kui hiigelsuur prügikast. Muidugi toimub palju olulisi ja huvitavaid kultuurisündmusi, kuid need toimuvad ja toimunuks sõltumata sellest, kas üks isevärki sihtasutus neil toimuva oma logoga käsib tembeldada, kas narrikostüümidesse riietatud  linnajuhid midagi kuskil „avamas” käivad või mitte. Neile paraadürituste püsielanikele ei tule vist hetkekski pähe, et nad oma tegevuse (ja mõnes kohas tegevusetusega) kultuursetele linlastele igapäevast piinlikkust ja häbi valmistavad. Kogu kultuuripealinluse üldpildis tunduvad ka sihtasutuse Tallinn 2011 personaliotsused asjade loogilise käiguna, mitte mingi ilmaimena, millele lehekülgi ja eetriaega pühendada. Kas võib leiduda veel kuskil keegi,  kes ootaks Tallinna linnavõimult riigimehelikke või lihtsalt ratsionaalseid otsuseid, see tähendab, erakorralist eneseületust? Vaevalt küll.
Võimalik, et kogu „kultuurikilomeeter” on vaid kattevari mingile keerulisemale kinnisvaraprojektile, mis saab nähtava kuju alles kunagi hiljem. Praegu pole aga mingit põhjust olla kindel selleski, et Kultuurikatlast Kultuurikatel saab, sest ajad muutuvad ja moed koos nendega. Võimalik, et kui mitte ülemad ja otsustajad, siis rohujuurekesed ikka suudavad omavahel praegusest veel paremini kokkulepeteni jõuda (katel ja Telliskivi loomelinnak on mingil määral koostööd teinud). Näiteks selleni, et kahe kehvakese asemel üht head kultuurikeskust pidada on mõistlik ja jõukohane. Aastail, mil juhtivad parteilased Kultuurikatla ehitamise ettevalmistustöid teevad, elab loomelinnak juba vilgast elu ning töötab end kultuurikohana üha paremini sisse. Kuigi unistus katla ja loomelinnaku sidumisega Põhja-Tallinna oma Soho tekitada tundub utoopilise mõttena, on  nende kahe vahel siiski loogiline ühendusjoon, „kultuurikilomeeter” viib aga sellest teljest eemale ja on seega paras tee mõnele Stalkerile, mitte keskmisele kultuurihuvilisele.       

Ja ikkagi, kui meilgi põhjamaise normi järgi moodustaksid loovisikud 1,5% tööhõivest (praegu kolm korda vähem), siis tähendaks see maksimaalselt 9000 töökohta. Arusaadav, et loomelinnaku(te)sse võib neist tegutsema koguneda ainult väike osa, sest Eestis on nüüd ja tulevikuski mitu linna, maaelanikest  rääkimata. Kahetsusväärselt eemal unistuste loomelinnaosast paiknevad ka kunsti- ja muusikaakadeemia.     

Seega pole potentsiaalseid kasutajaid võimalik planeerida rohkem kui mõnisada. Loomelinnakust katlani on tänavaid pidi 1,5 kilomeetrit ning on enam kui kahtlane,  kas selle vahemaa mõnesaja inimese töökohtadegagi soholikuks muuta saaks. Ja sedagi eeldusel, kui rikas pealinn kogu üritust mõistuspäraselt toetaks. Aga kultuuripealinn teeb ju risti vastupidi, tema kruusatee viib kultuurist nii kaugele kui võimalik, ohtlike ja reostatud tühermaade vahele. Häbilugu.

Allikas: Sirp