Uudised / Artiklid

Ise maja tegija

26.07.2013 / Marek Strandberg

Tehnika areng liigub edasi sinnapoole, kus igaühele on kättesaadavad teadmiste-oskuste mahukad lahendused. Vabadisain, mis on kättesaadav olnud elektroonika, mehaanika ja põllumajandustehnika alal, on nüüd Wikihouse’i algatusega jõudnud ehitusse ja arhitektuuri. Wikihouse’i asutaja, arhitekt Alastair Parvin argumenteerib vajadust muuta laialt kättesaadavaks esteetiliste, funktsionaalsete ning vastupidavate hoonete joonised ja valmistusõpetused. Sellise teabe kogumiseks ja jagamiseks ongi Wikihouse loodud.

Parvin selgitab, et noore haritud disainerina eeldas ta, et tema aastasissetulek võiks olla kuni 24 000 naela. Nii olnuks ta selle sissetulekuga 2% maailma rikkamate inimeste hulgas, nende loojate hulgas, kelle töö kasutajad on 1% maailma rikkamate hulgast. Kõik katsed, kus 1% ühiskonnast on püüdnud ülejäänud 99 protsendile elanikkonnast ilu pakkuda, on Parvini arvates XIX sajandi filantroopia, kommunismi ja heaoluühiskondade näol XX sajandil läbi kukkunud.

Parvin peab vajalikuks, et arhitektuur toimiks 100% ühiskonnaliikmete huvides ja nende kasuks kolmest põhimõttest lähtuvalt.

1. Arhitektide ülesanne on lahendada probleeme, mitte vaid ehitada hooneid, mis on mõistagi üks kallimaid ja kulukamaid tegevusi. Parvin toob näite, kus kooli omanik oli huvitatud koolimaja koridoride laiendamisest, et vahetunni ajal koridorid ei ummistuks. Koridoride ümberkavandamine ja asjakohased täiendused hoonele maksnuks miljoneid naelu. Asi lahenes lihtsamalt. Tunnid eri hooneosades pandi lõppema eri aegadel ja tunniplaan tehti vastavalt ümber. Tunglemine koridorides lõppes.

2. Arhitektuur ja selle senine rakendamine ehituses on andnud sõnumi, et see on vaid suure rahakotiga tegijate asi. Parvin rõhutab: ühe inimese 1000 naela on täpselt sama kui 1000 inimest igaüks ühe naelaga. Tema arvates on aeg kaaluda, et ka ehitamine peaks olema taas ühistuline tegevus. Eestiski on ju korteriühistu see, mis moodustatakse pärast seda, kui korterid ostetud, aga uue ehitamiseks raha kokku veel ei panda.

3. Arhitektuuri kui majanduse sotsiaalne pool nõuab laiemat avastamist ja avamist. Parvini meelest on arhitektuur kui seks, sest enamik selle harrastajaid on asjaarmastajad. Siinkohal leiabki oma koha, nagu on leidnud oma koha avatud tarkvaralahendused (Linux, Open Office jms), ka kõigile kättesaadavate joonistega seadmed ja tööriistad. Olgu siis tegu 3D-printeriga või koordinaatpingiga, millesse viidud vabalt kasutatavate joonistega saab valmistada detaile järjekordse koordinaatpingi jaoks jne. Tuleviku tootmine on piltlikult kõikjal, kus on sobilik ruum ja selles toimetavad hakkamist, oskusi ja tahet täis inimesed.

Disaini- ja arhitektuuribüroosid asutatakse kõikjal, kus on küllaldaselt vahendeid, vaba ligipääs tehnikale ja tarkvarale loob olukorra, kus majanduslik barjäär seda ei takista. Loomulikult ei ole tegemist millegi uuega, sest paljud kodud ju nii loodud ongi – oluliselt lihtsamate töövahenditega, lihtsamate jooniste alusel.

Aastatagune Parvini idee ongi Wikihouse, mis pakub arhitektide ja ehitusinseneride kavandatud koordinaatpinkidel valmistatavaid hoonedetaile, millest on eriliste abivahendite ja eritööriistadeta võimalik kokku monteerida maja. Wikihouse on esialgu vaid algfaasis katse demokratiseerida tootmist, teha seda arhitektuuri ja ehituse valdkonnas.

Seoses üleilmsete majandusprobleemidega on palju juttu tehtud vajadusest muuta majandusprotsessi ennast. Nn polütsentrilise majandamise eelised on välja toonud Elinor Ostrom, kelle tähelepanekutest oleme ka Sirbis juttu teinud („Maailm on õnneks palju enamat kui vaid turud ja riigid”. 28. II 2013). Kas mitte seesama kõigile kättesaadav vabatehnika polegi üks nüüd juba üsna nähtav demokraatliku tootmise alus? Ühistuline tegevus tarbimises, toiduainetööstuses ja ka energeetikas on Skandinaavia maades, Saksamaal, Austrias ja Šveitsis küllaltki levinud.

Uudsed põhimõtted ja nende rakendamine tõstavad arhitektuuri hea teaduse rakendamisega sarnasesse olukorda. Nagu hea teaduski võiks ka hea arhitektuur olla näoga kõigi inimeste, mitte pelgalt tellijate poole. Ehk polegi põhjust demokraatiauuenduste käivitajat otsida mitte niivõrd esinduskogudest, kui just tootmisest, tootmise korraldusest?

 

PEALELEND: TIIT SILD

Arhitekt ja arhitektuurikaubamaja idee algataja Tiit Sild, te olete edendanud hoonete arhitektuursete lahenduste turustamist Arhitektuurikaubamaja kaudu. Kuidas sellega läinud on? Kas huvilisi ja ostjaid on? Alastair Parvini Wikihouse läheb sellest veelgi kaugemale, pakkudes tasuta allalaetavaid jooniseid, millest koordinaatpinki kasutades saab teha elegantseid ja vastupidavaid hoonedetaile ning neid ka mõõdukate oskuste korral majaks kokku monteerida. Mida te sellisest ettevõtmisest arvate?

Arhitektuurikaubamaja kõige suurem mõte eesti arhitektide jaoks on meie arhitektuuri eksport. Eesti puitmajatootjate toodangust ca 85% läheb välisturgudele, see tähendab, et kontaktide-suhtevõrgustik on olemas ja puitmajatootjad saavad pakkuda meie tootepaketti oma olemasolevate tootepakettide laiendusena. Praegu käib veel nn projektide kogumine keskkonda ja aktiivselt me end reklaaminud ei ole, see jääb suve-sügiseperioodi, kui meil on uus veebileht – teeme praegu kujundust ümber – väljas ja ka ingliskeelne tugi süsteemile loodud.

Lisan siia ka lingi meie kontseptsioonile, nagu see algselt välja mõeldud sai. Kuidas asi täpsemalt tööle hakkab, sellele küsimusele oskan vastata ilmselt sügisel. Praeguseks on kaks maja ka valminud, üks tööprojekti staadiumini läbi projekteeritud: http://issuu.com/arhitektuurikaubamaja/docs/arhitektuuri_kaubamaja_arhitektidele

Arhitektuurikaubamaja kontseptsioon on suunatud keskklassile, meie idealistlik mõte on see, et ka selle vaesem osa saaks endale lubada tipparhitektide loomingut. Nii labane kui see ka ei ole, aga peale konkurentsivõimeliste hindade ja kvaliteetsete energiasäästlike majade soovime muuta ka inimeste maitse-eelistusi.

Wikihouse’i kontseptsioonist: mulle meeldib see mõte ja lähenemine väga, aga tekitab ka küsimusi. Üks neist puudutab arhitektide osa protsessis. Kui näiteks värskelt kooli lõpetanud arhitektil ei ole rikkaid vanemaid ja toetajaid, kust saab siis arhitekt raha äraelamiseks? Ma ei usu et CNC-pinkide tootjad või vineeritootjad tasuta materjale-masinaid välja jagavad. Üldiselt osalevad arhitektid päris palju tasuta konkurssidel töö ja preemia lootuses. Väga palju nad endale seda lubada ilmselt siiski ei saa.

Mis jooniste loomist Wikihouse’i keskkonna mõttes puudutab, siis see sõltub meie puhul arhitektist, kes majad meile keskkonda üles riputada on lasknud. Mina oleksin nõus küll protsessis osalema, aga kasuahne inimesena sooviksin ma selle eest saada midagi, milleks sobiksid ehk ka protsessi käigus omandatud teadmised.

Küsinud Marek Strandberg

Allikas: Sirp