Uudised / Artiklid

Kitsas õnn

02.11.2012 / Mati Heidmets, Kadi Liik

Kivilinna juubeliks

Pool sajandit tagasi, 1962. aasta detsembris, anti start mastaapsele muutusele Eesti elukorralduses: käiku läks Mustamäe esimene paneelelamu. Omaette korter nn hruštšovkas¹ sai paljudele ihaldusväärseks sihiks, varem kuivkäimlaga puumajas või ühiskorteris elanud inimesele oli Mustamäele suundumine selge hüpe moodsa elukorralduse suunas. Korter oli küll kitsuke, aga see-eest tuli torust sooja vett ja polnud vaja varuda talvekütet. Poole sajandi taguseid olusid meenutab tolleaegne Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns nii: „korterid olid hästi väiksed, kööki pääses läbi toa ja isegi kirstu ei saanud korterist välja viia muidu kui püstiasendis”. (Mustamäe Leht 2012, nr 3). Aega võttis ka vabaplaneeringuga kohanemine, Brunsi sõnul sai tõsiseks teemaks võitlus uusasukate põllumajandusharrastusega – lausa imeväel tekkisid paneelkarbi kõrvale kartulivaod ja porgandipeenrad.

Paneelasumid levisid üle Eesti, „mäed” ja „Annelinnad” vormisid üha tugevamalt eesti elulaadi, mõttemaailma ja mütoloogiat. Võitlus uude maailma sattumise nimel oli äge – vaatamata ehitusmahu kasvule, korterijärjekorrad ei lühenenud. Pikapeale läksid korterid suuremaks ja majaümbrus rohelisemaks, kuid kostma hakkas kriitikat kivilinna elukorralduse suhtes: kahtluse alla seati nii paneelmaailma sobivus eestlase omaette hoidva mõttelaadiga kui ka selliste asumite süvenev roll migratsioonipumbana.

Algselt kavandati paneelmaja elueaks pool sajandit. Tänaseks on see õnnelikult täis saanud. Prognoosidele vaatamata seisavad majad, ka kõige esimesed, kenasti püsti ja pakuvad oma asukatele peavarju. Kivilinna juubel on siiski paslik põhjus vaadata ettepoole ja küsida: milline on Eesti paneelasumite tulevik, kui suur on sotsialismiaja kingituste käigushoidmise hind? Millal hakkab mägede elukvaliteet ajale sedavõrd jalgu jääma, et kerkib mahajätmise või lammutamise küsimus? Neid teemasid kombiti Tallinna volikogu algatatud uurimisprojektis, mille raames Tallinna ülikooli psühholoogia instituut kaardistas Mustamäe kõige vanema osa (I – III mikrorajoon) korteriomanike hingeelu ja tulevikuvaateid. Sealsetelt elanikelt ja seal kinnisvara omavatelt inimestelt küsiti järgmist: kuidas suhtute oma „parim enne”-tähtaja ületanud elukeskkonda ja millist tulevikuperspektiivi oma asumil näete?

Mustamäe on parem kui elu

Uurimise all olnud Mustamäe vanemas osas on sadakond 1960ndatel ehitatud paneelmaja, kus paikneb veidi üle seitsme tuhande korteri. Suur osa korteriomanikest on suhteliselt eakad ja väikse sissetulekuga inimesed, eestlasi ja muulasi on enam-vähem pooleks. Enamik on tõsised Mustamäe patrioodid, neile meeldib siin, linnaosa mainet peavad nad kõrgeks. Potentsiaalseid lahkujaid on vähe: vaid 6–7% sooviks kolida mõnda teise Tallinna piirkonda, sama palju koliks hea meelega Tallinnast üldse ära.

Vaatamata maja vanusele, hindavad omanikud nii oma korteri kui maja seisukorda heaks, mõnevõrra kriitilised ollakse vaid majaümbruse suhtes (kolmandik peab selle olukorda kehvaks). Peamine mure on suured eluasemekulud (see on probleem neljale viiendikule korteriomanikest), samuti parkimiskohtade vähesus (sellele osutas 70% küsitletutest). Üllatavalt ei näe peaaegu pool omanikest maja vanuses üldse mingit probleemi.

Oma elukohaümbrusse suhtub enamik Mustamäe korteriomanikest positiivselt, kuigi rahulolu oma elujärje ja toimetulekuga on kehvapoolne. Tuleb tõdeda, et kivilinna vanemasse nurka kogunenud seltskond ei kuulu kõige optimistlikumate ja elurõõmsamate tallinlaste hulka.

Säilitajad, mõõdukad ja radikaalid

Kompimaks korteriomanike tulevikuvaateid, mõõtsime nii omanike avatust uuendustele kui ka nende eelistusi Mustamäe vanema osa edasiste arenguteede osas. Tulemusena jaotus omanikkond uuendusmeelsuse alusel kolme rühma, nimetasime nad meelsusest lähtuvalt säilitajateks, mõõdukateks ja radikaalideks. Rühmade üldine kirjeldus on antud juuresoleval joonisel.

Kõige suurem osa, peaaegu pool korteriomanikest, on säilitajad. Need inimesed, kes on olukorraga üldjoontes rahul, ei muretse eriti oma maja seisu ja selle tuleviku pärast ega soovi ka tõsisemaid muutusi. Säilitajad on enamasti vanemad ja väiksema sissetulekuga inimesed, kes on korteri saanud erastamise teel. Mustamäel on nad elanud pikka aega (keskmiselt 26 aastat) ning ka oma tulevikku seovad nad just selle piirkonnaga. Säilitajate tulevikuvisioon: olemasolevat tuleb jõudumööda korras hoida, kapitaalsemat sekkumist ja järske muutusi pole vaja.

Säilitajatele vastanduvad radikaalid, keda on korteriomanike hulgas veidi alla kolmandiku. Nemad on säilitajatest nooremad, elavad kitsamates oludes ning pole Mustamäesse kui elupaika eriti kiindunud. Tüüpiline radikaal on oma korteri ostnud ning elanud seal lühemat aega kui säilitaja. Radikaal tajub selgelt elamu vanusest johtuvaid muresid, on muutmisaldis ning valmis osalema piirkonna erinevates uuendamiskavades. Säilitajatega võrreldes vaatavad radikaalid oma korterile rohkem nn turupositsioonilt: paljud on võtnud korteri tagatisel pangalaenu, mitmed plaanivad korteri lähitulevikus müüa. Nende tulevikunägemus eristub selgelt säilitajate omast: radikaalide arvates tuleks pikemas perspektiivis Mustamäe vanem osa lihtsalt lammutada ja püstitada sinna tänapäevane elurajoon.

Säilitajate ja radikaalide vahele jäävad mõõdukad, kellel puudub selgelt eristuv positsioon: mõnes küsimuses on nad sama meelt säilitajatega, teiste puhul kalduvad aga radikaalide poole.

Tulevik

Kivilinna tuleviku variantide läbimängimine on kindlasti asjakohane pingutus, ka siis, kui praktilised sammud tehakse alles aastakümnete pärast. Võttes arvesse paneelelamute osakaalu Eesti elamufondis, kivilinna elukorralduse probleemsust (kas või paneelmajade soojakao tõttu välisõhu kütmiseks kuluvaid miljoneid), on teema sedavõrd mastaapne, et siin saab tegutseda vaid hästi pikka ajahorisonti silme ees hoides. Erinevalt mitmetest teistest riikidest, kes sama murega silmitsi, teeb Eesti olukorra keeruliseks veel üks eripära: Maarjamaa kivilinnad ei koosne mitte üürnikest (nagu näiteks Saksamaal või Soomes), vaid kümnetest tuhandetest omanikest. Seetõttu peavad omaniku hingeelu paratamatult tundma ja oskama sellega õrnalt ümber käia kõik need, kes seda teemat puutuvad.

Sissejuhatav pilk omanike maailma ütleb, et küsimus maja „parim enne” tähtaja lõppemisest ei ole omanike enamusele veel sisuline mure. Siiski on olemas seltskond, kellele muutuste läbikaalumisel ja ettevalmistamisel toetuda, kes juba ise otsivad tulevikulahendusi. Kuigi nad on praegu veel selges vähemuses, on hea uudis, et aktivistid ja eestvedajad on valdavalt radikaalid. Meie küsitletutest väljendas üle 80% korteriühistute esimeestest ja juhatuste liikmetest seisukohta, et pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna, Mustamäe elu ootab kardinaalset ümberkorraldamist. Igapäevaste mureküsimustega silmitsiseismine teebki inimesest radikaali.

Kivilinnade saatuse teema on saabumas Eesti mõtteringidesse. Järgmise sammuna oleks mõistlik välja töötada 3-4 teekaarti võimalike tulevikuvariantide kohta, kirjeldada neid nii majanduslikult kui õiguslikult ning panna need ka elanikele ja omanikele arusaadavasse keelde. Kindlasti on tulevikuvariantides ja valikute osas kokkuleppimine pikk ja vaevaline pingutus. Kivilinn kasvas aastakümnetega ja ega nende kadumine kiiremini lähe.

1 Moskva peaarhitekt Vitali Lagutenko projekti järgi ehitatud kahe- kuni viiekorruselised paneel- või telliselamud, mis said nime tol ajal Nõukogude Liitu juhtinud Nikita Hruštšovi järgi. Eestis püstitati hruštšovkasid valdavalt aastatel 1955 – 1965.

Allikas: Sirp