Uudised / Artiklid

Kommentaar: kas arhitektid peaksid poliitikasse sekkuma?

16.05.2014

Marten Kaevats: Ma ei soovi „poliitikasse minna”, kuid ühiseluliste otsuste mõjutamine spetsialisti positsioonilt tähendab samuti poliitika kujundamist. Poliitika on ideaalis ühiskonnakorraldusele sisuka suuna andmine ja ma arvan, et selliselt positsioonilt võiks poliitikas osaleda igaüks, kel on mõni hea idee. Parim ja kõige demokraatlikum variant on see, kui halduskorralduse on „pärispoliitikud” korraldanud nii, et ühiskonnast tulevaid häid ideid kasutatakse ja rakendatakse. Siis pole oluline, millisel tasandil poliitikat tehakse: mida rohkem rohujuuretasandit ühiste otsuste tegemisel on, seda parem. Vaatan maailmale spetsialistina, sest see on tõhusam.

Hendrik Väli: Arhitektid puutuvad poliitikaga – inimestevaheliste suhetega – kokku nii või teisiti. Küsimus on selles, kui teadlik ja vastutustundlik ollakse. Arhitektid näevad kaugemale kui arendaja soov või järjekordne võistlus, aga peaksid sellega rohkem peale hakkama, olema ettevõtlikumad. Küsimus on „suures pildis”. Sellest sõltub meie ruumi kvaliteet. Poliitika on tuleviku loomise platvorm ning arhitektuur selle ühe kehastajana mõjus poliitiline instrument. Meie igapäevane elukeskkond koosneb peamiselt arhitektide loomingust, nende kaugeleulatuvatest otsustest. Probleemi nähes tuleks aidata seda lahendada ja eelkõige tuleks probleeme ennetada. Poliitikat tehakse ka erakonda astumata.

Kuidas poliitikasse sekkuda?

Kaevats: Minu eesmärk on pakkuda häid ideid. Teen seda veendumuses, et nende rakendamine on kestlik ning ühiskondlikult ja majanduslikult mõttekas. Teen tööd selle nimel, et minu ideed oleksid maksimaalselt sisukad. Seejärel on juba meie kõigi otsustada, kuidas edasi minna. Debatiks on ideed ja mõningane provotseerimine ilmvajalikud, sest siis on, mille üle arutada. Arvan, et halvim, mis võib väikese riigiga juhtuda, on selle ületsentraliseerimine, mis tähendab, et juba paarsada meetrit võimukeskusest algab lõputu perifeeria.

Viimastel kuudel olen aktiivselt tutvustanud inimjuhita autode ja digiliikuvuse kontseptsiooni. Seda sorti pikaaja­liste muutuste elluviimisel tuleb paratamatult ka riiklikku poliitikat targemini suunata. Töö pikaajaliste strateegiliste eesmärkidega pole seksikas – sama juttu tuleb rääkida aastaid ja selle jutu sees tuleb ühiskonna peavoolu raputavaid uudiseid harva ette. Keerukate ühiskondlike küsimuste sisuline lahkamine pälvib poliitiku arvates – teda huvitab häälte püüdmine – meedias liiga vähe tähelepanu ja on seega talle ebahuvitav. Kuna ruumilises planeerimises lahendatakse lisaks „kas” ja „miks” küsimustele ka „kuidas” küsimust, siis saab spetsialistina pikaajaliste otsuste eest seista märksa tõhusamalt, kui poliitika argipäeva tõmbe­tuultes hõljumine seda võimaldab.

Millisel ametikohal või positsioonil end poliitikas ette kujutaksid?

Kaevats: Minu positsioon on spetsialisti oma. Kui ühiskonnas on piisavalt vabadust ja mõistlikkust, ei võta poliitilised vastutajad mitte üksnes spetsialisti häält kuulda, vaid annavad talle ka vajaliku loomevabaduse. Püüan valdkonnaüleste väärtustega ühiskonna poole (Manfred A. Max Neef, „Valdkonnaülesuse alused”/„Foundations of transdisciplinarity”, 2005), kus planeerijad-spetsialistid oleksid ühiskonnas poliitikutega samaväärne jõud. Aga planeerimise maailmas ei võistle ju niivõrd isikud, vaid ideed, mis kas elavad ajaproovi üle või mitte. Lähiaastakümnete sotsiaal-tehnoloogilised muutused on väga suured, mistõttu tuleb luua hea organisatoorne keskkond selleks, et pikaajalised strateegilised ruumiplaneerimise küsimused oleksid jooksvalt kaetud – et me ei peaks kogu aeg tulekahjusid kustutama. See on praegusel ajal võib-olla veidi idealistlik, kuid ilma unistusteta saab ühiskonnast kiiresti konnatiik. Ja see on asi, mida me nii sise- kui geopoliitiliselt ei saa endale lubada.

Väli: Oktoobris külastas meie kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonda Douglas Gordon, šoti päritolu arhitekt, kes juhib Helsingi strateegilist ruumilist planeerimist. Oma loengus tutvustas ta säravi silmi Helsingi ja selle ümbruse tulevikustsenaariumi, mis vaatab julgelt tulevikku ja põhineb regionaalsel koostööl. Selline entusiasm ja töökus inspireerib. Linnastumise, omanikutundeta eraomanike ja takerdunud haldusreformi valguses näen, et seesugune amet on vajalik ka Eestis.

Allikas: Sirp