Uudised / Artiklid

Kompaktne, inimlik Rakvere

14.03.2014 / Angeelika Pärna

Rakverel tuleb oma kuvandi arendamiseks-hoidmiseks pidevalt midagi teha – see hoiab mõtte värskena ja paneb tegutsema. Pole siin ei merd ega märkimisväärset üliõpilaskonda, see-eest on peaaegu juba kümmekond aastat aktiivset tähelepanu pööratud jalgrattale ja sellega liiklemisele. Rakvere pindala on (kõigest) kümme ruutkilomeetrit: jalgsi või rattaga liikumiseks on see ideaalse suurusega linn. Aktiivne kesklinnatsoon on mõttelisest keskpunktist kahe kilomeetri raadiusega ning seega täiesti „inimmõõtmeline”. Rattasõiduks paremate võimaluste loomine eeldab tänavakoridoris tsoonide ümberpaigutamist või mitmefunktsionaalse tee loomist. Linnas on tänavaid ja lõike, kus jalgrattateede tähistamiseks piisaks minimaalsest investeeringust ning märgistusest, sealhulgas Lai tänav, Seminari tänav jm tänavalõigud. Seminari tänav tegi läbi nii-öelda ilulõikuse arhitektuurivõistluse käigus, nüüd tuleb ideed ellu viia: praegusest 2+2 sõidurajast ja mururibast nende vahel peaks kujunema aktiivne autovaba tsoon. Mootorsõidukiga saaks läbida tänavat ainult ühes suunas, muu tänavaruumiala peaks jääma jalakäijale, sportijale, mängijale.

„VeloCity” projektiga õnnestus linna paigutada hulgaliselt jalgrattahoidjaid ja kaks jalgrattamaja: väiksem seisab raamatukogu kõrval Laial tänaval, suurem on promenaadi lõpus bussijaama taga. Tegemist on spetsiaalselt Rakvere linna projekteeritud katusealustega, kus kandvat ja katvat funktsiooni täidavad liimpuitelemendid. Need arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid jalgrattamajad pälvisid muuhulgas Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu võistlusel liimpuidu kategoorias esimese auhinna. Jalgrattahoidikuid leiab eeskätt koolide ja spordiasutuste juurest, sest kõige aktiivsem kasutajaskond on ikkagi kooliõpilased.

Punktist A punkti B kulgemisel on ju alati eesmärk ning liiklemine peaks alati olema turvaline ja pakkuma ühtlasi ruumilise elamuse. Kuni rakverelane liigub kooli, lasteaeda või trenni, on ta linnakeskne, kui aga tegu on ostlemisega, siis kiputakse esimese hooga kohe linnast välja. 2008. aastal linnapiiril tegutsemist alustanud ostukeskused on neelanud alla väiksemad poekesed, mis moodustasid uhke „pärlikee” linnasüdames. Tänavafront on muutunud lineaarsemaks ega kutsu enam sisse põikama mõnda boutique’i või boulangerie’sse. Selle kurva noodi juures tundub siiski, et on tekkimas sisemine vajadus ja valmisolek selle pärlikee taasloomiseks. Sellele aitab kindlasti kaasa ka nn targa maja kompetentsikeskuse rajamine keskväljaku lähedusse, endise pangahoone (Turu plats 2) rüppe. Seal hakkab tööle ka linnavalitsus. Uus hoone lisab elu Parkali tänavalegi, mis on tähtis ühenduslüli keskväljaku ja Vallimäe vahel. See on üks olulisemaid ja tulevikus ka jalakäijasõbralikumaid „ristteid”, mis hoiab koos ja aktiveerib tugevaid põhja-lõunasuunalisi liikumisi. Rakvere linnastruktuuri iseloomustab tugevate „vertikaalide” läbijooks linnakaardil, neid ühendavad sekundaarse tähtsusega „horisontaalid”. Parkali tänav on hiljuti saanud ka uue ääristaja Aqva hotelli juurdeehituse kujul ja üle tänava saab galerii kaudu, mis on küll funktsionaalse terviku toimimiseks hädavajalik, kuid paneb kinni ka osaliselt vaate vanalinnale. Kui piki Parkalit edasi minna, jõuame Pikale tänavale, vanalinna tsooni. Seal, kus praegu torkab silma parklana kasutuses tühi krunt, tules räsitud otsasein ning friigilik aegruumi eirav kingsepatöökoda vana paekivimüüri taga, on tulevikus veesilmaga miniväljak koos istumisala ja infopunktiga ehk turisti peatuspunkt. Turistidele mõeldakse siin linnas palju. Vallimäe läänepoolsele küljele saabub ju busside kaupa välisturiste, et külastada linnust ja seal põnevalt paar tundi veeta. Üldjuhul bussiturist kahjuks kesklinna ei jõua. Linn on aastaid pead murdnud selle üle, kuidas meelitada külalised Valli­mäelt all-linna. Mõte utoopilisena tunduvast köisraudteest hakkab aina rohkem tunduma reaalse plaanina: tuleb vaid pieteeditundeliselt linnastruktuuri suhtuda ning sulandada köisraudtee orgaaniliselt elukeskkonda. Kesklinnas peab olema midagi vaadata, proovida, teha, kuhugi minna – võõras linnas tahame kogeda kohalikku elu, hingata samas rütmis kohalikega. See on võõra linna võlu. Rakveres hiljuti avatud uue kohviku leiab üles professionaalselt restaureeritud puitmaja järgi. Seda, et tuleb mõelda eelkõige linnaelanikule, näitab ka Rakvere osalus Eesti-Šveitsi koostööprogrammis, mille tulemusena renoveeritakse üks nõukogude ajal ehitatud tüüpne U-kujuline lasteaed madala energiatarbega hooneks, kuhu tuleb ka balletiruum ja korralik spordisaal.

Rakverel on, mida mõnusa ja põneva linnaruumi ja arhitektuuri näol pakkuda: linnus, teater, spaa ja keskväljak. Inimeste linnameelitamiseks on eeldusi. Seda kõike peab aga toetama tihedam kohvikute, poekeste, promenaadide, parkide ja väljakute võrgustik, kus aktiivsemad punktid on üksteisega paremini ühendatud. Rakvere on vägagi kompaktne linn, nii et jalakäijal või jalgratturil peab siin olema selge eelis – see toidab linna kudet ja elavdab linnaruumi sotsiaalselt.

Allikas: Sirp