Uudised / Artiklid

Konfliktide vältimine nende ennetamise teel

03.03.2012 / Teele Pehk, Linnalabor

Ruumilist arengut saab õnnestunult kavandada, kui lähtekohaks on kokkulepped ja jagatud väärtused.

Viimasel ajal tundub, et liiga tihti ununevad avalikku elu puudutavate otsuste puhul suuremad eesmärgid. Üksteisele ärategemine ja oma positsiooni kangekaelne kaitsmine, selmet eri huvirühmade seisukohad ära kuulata ja sisulisi arutelusid pidada, näib olevat riburada pidi päevakorda kerkivate eelnõude (DASA-de ja ACTA-de) omaette eesmärk. Miks muidu on kultuuriminister Lang teiste seas opositsioonis raamatukogutöötajatega ja haridusminister Aaviksoo pahuksis tudengitega – nende huvirühmadega, kelle huve ja õigusi nad peaksid kaitsma.

Kohati jääb mulje, et eri arengukavade või probleemide eest ei vastuta mitte keegi, kuna ükski ametkond ei arva neid oma valitsemisalasse. Oma huvirühmade õiguste kaitsmist peetakse tagurlikuks – eelistades vastanduda ja sel viisil vastutusest vabaneda. Põhjuseks võib muidugi ka olla, et otsuste tegijad ei teadvustagi, kelle huve nad esindama peaksid. Näiteks pole rattaentusiastid (kelleks pean ka ennast) märganud Tallinna kergliiklusametniku (jah, selline ametnik on olemas, kuigi kummalisel kombel hoopis ametinimetuse järgi kommunaalameti hooldusosakonna peaspetsialist) hulljulget ja eeskujulikku tegevust üha enam autostuvas linnaruumis.

Millised väärtused ja ühiskondlikud kokkulepped eelnevad avaliku kaaluga otsustele? Kui üldisi huvisid käsitlevate strateegiliste dokumentide kohaselt peaks toimuma üks areng, aga reaalselt otsustatakse tegutseda risti vastupidi, siis kus toimub arutelu nende otsuste üle ja kelle vahel?

Arutelu ei toimu

Võtame kas või Tallinna ühistranspordi arengukava projekti, mille avalik väljapanek oli mullu keset puhkuselist juulikuud ja kus pole sõnagi tasuta ühistranspordi lubadusest, mille käis hiljuti populismivaimus välja Tallinna linnapea. Pealinna vabaühendused on avaldanud selget soovi ühistranspordi arengusuundades kaasa rääkida – aga uut avalikku arutelu ei toimu enne, kui „ühistranspordi strateegiliseks arendamiseks moodustatud ajutine komisjon pole selleks luba andnud”. Ja selmet ühistranspordi eelisarendamist asjalikult arutada, korraldab linnavalitsus õige pea hoopis rahvahääletuse. Jääb mulje, et arengukavasid koostataksegi vabaühenduste ja valdkondlike ekspertide eksitamiseks, nende vaba aja täitmiseks – las ajavad näpuga järge ja kui vastuolu avastavad, siis saavad ametnikud öelda, et see teema ei kuulu nende vastutusalasse või et on moodustatud komisjon (loe: asi on seisma pandud).

Tsiteerides Teenäitaja 2011 tiitli pälvinud Ülle Madiset: „Üks minu meelest kõige olulisemaid vajakajäämisi Eesti poliitilises kultuuris on rahuliku ja mõistusliku, vastast austava arutelu kultuur.” Tahaks loota, et tulevikus tuginevad avaliku elu korraldust suunavad strateegiad kokkulepetele. Ja et konsensuslikult tekkinud väärtused viiakse vastavalt kokkulepetele ka ellu. Konsensus tundubki meie poliitilises kultuuris sisult ja vormilt võõrsõna olevat. Tõlkides selle suhtepsühholoogia keelde: nagu hea suhe tekib erimeelsusi edukalt lahendades, nii peaks ka hea arengukava sündima eri huvide põhjal saavutatud üldisest kokkuleppest.

Rohkem konsensust!

Linnaplaneerimine on hea näide valdkonnast, kus eri osapoolte argumentide arvestamisel või mittearvestamisel on kriitiline tähtsus tulemusele – füüsilise linnaruumi kvaliteedile. Planeerimisseaduse kohaselt peaksid planeeringud sündima koostöös omaniku/arendaja, planeerimise eest vastutava KOV-i, kohalike elanike ja asjast huvitatutega, kuid tegelikkus on teine, sest omavahel võistlevad vägagi erinevad huvid. Ühiste väärtuste üle vaidlemist ja vaidluse kureerimist raskendab see, et arutellu peab kaasama eri huvirühmasid. Mis omakorda tähendab kartust, et keegi võib öelda midagi kriitilist, osutada naiivselt mingile mahasalatud tõele või liiga lennukalt unistada. Ühesõnaga kartus kirjapandu eest vastutust võtta.

Praegusse linnaplaneerimisse on avalikkus juriidiliselt kaasatud, kuid sisuliselt mitte. Miks muidu nii paljud kodaniku- ja piirkonnaühendused planeeringutesse aina enam „sekkuvad”, kui mitte sellepärast, et nad tajuvad õigust oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Tihti tabavad needsamad ühendused planeerimisprotsessis mõneti kõrvalseisjana ära, mida mingisse piirkonda vaja oleks ja mida mitte. Ja kiivalt kaitstud erahuvide valguses on neil selleks ka täielik õigus: põhiseaduse omandikaitse paragrahvi 32 kohaselt ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Neid üldiseid huvisid püüab kaitsta nii Tartus tegutseva Karlova seltsi arhitektuurilise naabrivalve toimkond, Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna elanikke ühendava Telliskivi seltsi planeeringute ümarlaud kui ka arhitektide liidu värske protestipöördumine Kalasadama planeeringu pärast.

Paraku räägib meie kodanikuühenduste häälekuse kahjuks see, et avalik huvi on olemuselt ebamäärane ja adekvaatne arutelu selle üle puudub. Seni kui avaliku huvi olemasolu loetakse avalikul arutelul käinud peade järgi, ei saa me rääkida sisulistest aruteludest.

Asumiseltsid, erialaühendused ja valdkondlikud vabaühendused üritavadki oma tegevusega seda lünka täita, püüdes üldisemaid väärtusi määratleda ja kaitsta. See kõik käib katsetamise, eksimise ja õppimise kaudu, kannustatuna teeme-ise-ja-teeme-paremini-mõtlemisest. Nii koostab Uue Maailma selts parajasti oma asumi visiooni ja kodanikuühiskonna sihtkapitali toel mõtlevad kogukonnaühendused üle Eesti välja mudeleid, kuidas KOV saab vabaühendusi paremini planeerimisse kaasata. Iroonia peitub selles, et tahtes laiemaid huvisid ja väärtusi esindada, toetuvad kodanikualgatused linna koostatud või koostatavatele strateegilistele dokumentidele. Ehk nendele arengukavadele, mis ei kavanda tegelikku arengut.

Kas kodanikuühendused võiksid saada avaliku huvi kaitsjateks sarnaselt muinsus- ja keskkonnakaitsjatega? Kes muu saakski planeerimises terve mõistuse häält esindada, kuni sisulist kaasamist ega konsensuse leidmist ei toimu? Esimese lükkena saadaksin kogukonnaaktivistid KOV-idesse kaasamiskonsultantideks, kes propageeriksid avaliku huvi arvestamist, kuni see muutub strateegiate ja planeeringute loomisel tavapäraseks harjumuseks. Veelgi parem, kui otsustajad osalevad ise aktiivselt oma kogukonna tegemistes. Õhinapõhine tegutsemine kõrgema ideaali nimel on lihtsaim viis saada silmad särama ja tajuda osaluskultuuri olulisust.

Ja veel üks idee: kuna linnad reklaamivad end aina enam ruumiliste lahenduste kaudu (High Line’i park New Yorgis, Guggenheimi muuseum Bilbaos, uus ooperimaja Oslos jne), siis on Tallinnal potentsiaali ruumilisse arengusse kaasamise ja seeläbi sündivate heade ruumilahenduste kaudu endale nime teha. Niimoodi saame ehk tulevikus Bilbao efekti asemel rääkida Tallinna efektist – kogukondlikel väärtustel ja ühiskondlikel kokkulepetel põhinevast ning tervest mõistusest ajendatud elamisväärsest linnaruumist.

Allikas: EPL