Uudised / Artiklid

Kuidas jutustada valusaid lugusid?

26.10.2012 / Katrin Koov

Klooga koonduslaagri ja Põllküla ingerlaste matmisala väliekspositsiooni ideevõistlus

I auhinna (2500 eurot) pälvis töö märgusõnaga „Mäletame”, autorid Mari Rass ja Diana Taalfeld. 

II auhind (2000 eurot) läks tööle märgusõnaga „Mets”, autorid Joel Kopli ja Koit Ojaliiv.

III auhinna (1000 eurot) sai töö nimega „Välendik”, autorid Martin McLean ja Tõnis Kimmel.

Žürii liikmed: Marju Reismaa (Kultuuriministeerium), Inge Laurik-Teder (Eesti Ajaloomuuseum), Amnon-Juzef Luvištšuk (Eesti Juudi Muuseum), Andrei Kormašov (Eesti Kujundusgraafikute Liit), Katrin Koov (Eesti Arhitektide Liit), Lembit-Kaur Stöör (EAL), Andres Levald (EAL).

 

Klooga koonduslaagri ja Põllküla ingerlaste matmisala väliekspositsiooni ideevõistlusele laekus täpselt sama palju töid, kui oli välja kuulutatud auhinnalisi kohti. See tegi žürii töö lihtsaks, sai kiirelt õhtule. Kui tõsisemalt rääkida, on see aga nukker, et huvi seda laadi võistluse vastu on nii väike. Kesine osavõtt oli seda üllatavam, et võistlusülesanne ei olnud sugugi ülemäära keeruline, preemiasummad aga olid üsna soliidsed.

Ideevõistluse tingimused pani kokku ajaloomuuseum koostöös arhitektide liiduga ja eesmärk oli leida Klooga ja Põllküla väliekspositsiooni kontseptuaalne ja arhitektuurne lahendus. Sellele võistlusele oleks oodanud peale tegevarhitektide ka tudengite töid, seejuures nii arhitektuuri kui disaini ja maastikuarhitektuuri erialalt. Neid ei tulnud ühtegi. Ei tea, kas mõjus peletavalt teema või oli ajastus ebasoodne. Tundub, et tänapäeva „bling-bling”kultuuris nõuab raske teema loojalt erilist kokkuvõtmist, ümberhäälestust ja sisseelamist, see ei haagi ennast kohe külge ega lase ka kiirelt lahti. Uue kultus ja kergelt seeditava kultuuri tarbimise harjumus võib keerata teistsuguse tundlikkuse kanalid kinni, mineviku väärtused ning õppetunnid võivad tunduda igavad ja uute leiutiste vaimustuses ebaolulised.

Rõõmustav oli, et kõigis kolmes laekunud töös on pakutud välja tugevaid ja eriilmelisi ideid, keegi ei olnud n-ö lati alt läbi jalutanud. Ühtviisi oli küll kõikides töödes puudu ekspositsiooni graafiline lahendus; selle tõi žüriitöös teravalt välja kujunduskunstnik Andrei Kormašov. Seda võib pidada ka tingimuste koostajate apsakaks: ei nõutud ei graafilise disaineri kaasamist ega graafilise lahenduse detailset kirjeldust. Selle lahenduse väljatöötamine jääb edasise projekteerimise etappi.

Esikoha töös märgusõnaga „Mäletame” on maastikule tundlikult lähenetud, see haarab vaataja endasse. Töö on ühtaegu delikaatne ja mõjuv: metsaalune siksakiline jutustus kulgeb raudteejaamast maanteeni ning põimib endasse sujuvalt ka praegused monumendid. Selgitav tekst töö juures oli omaette lugemisnauding, tänu sellele hakkas ka töö visuaalne pool end avatud raamatuna ümber jutustama. Iga käänak on siin kui lehekeeramise, hingetõmbamise koht. Problemaatiline on võidutöö materjalivalik: valge betoon ja klaas pole hinna, hoolduse ja vandaalikindluse poolest just kõige sobilikumad metsa, kuid töö tugev raamistik lubab teha selles korrektuure põhiideed rikkumata. Žürii leidis, et oluline on ka ekspositsiooni sidumine raudteejaamaga, kuna eeldatavasti hakkab matmisalal käima rohkesti inimesi rongiga (koolilaste grupid, vanemad inimesed) ning on hea, kui lugu algab juba jaama lähedalt. Teise auhinna pälvinud töö märgusõnaga „Mets” on väga tugev oma materjalikäsitluses: ekspressiivsed ruumid on roostekarva corten-terasest. Hästi valitud valgusega foto, millesse on osavalt sulatatud roostetavast terasest monumentaalne stend, teeb töö elamuslikuks. Kriipivalt emotsionaalsete stendide puhul tekkis aga küsimus, kas holokausti teema puhul on vaja alati rõhutada valusaid mälestusi või saab seda lugu jutustada ka teisiti, rahulikumalt? Eesti juudi muuseumi direktor Amnon Juzef Luvištšuk oli pigem viimase lähenemise poolt, kuna neist sündmustest on nii palju aega möödas ja uued põlvkonnad ei taju enam kannatuste tausta. Sama mäletame ka okupatsioonimuuseumi võistluselt, kus võidutööks ei valitud mitte niivõrd sõna-sõnalt ruumi üle kantud rõhumise teemat, vaid pigem nüüdisaegne elamuslik ruum, mis on tasakaalustavaks taustaks isiklikele ja ühiskondlikele valusatele lugudele.

„Metsa” siksakiline asendiplaan oli üllatavalt sarnane esikoha tööga, kuid rada on lühem ja geomeetrilisem. Sellist ekspositsiooni on mugav külastada autoga, parkida monumentide lähedusse. Kolmanda koha pälvinud töö märgusõnaga „Välendik” seletuskirja oli huvitav lugeda. Seal oli mitmeid ilusaid kujundlikke mõttekäike, ent töö visuaalsesse külge süvenedes neid mõtteid lahenduses ei leidnud, nii idee kui praktiline lahendus tekitasid pigem küsimusi. Nöörsirged teerajad, mis viivad metsasügavusse, peaksid teksti vaba tõlgenduse korral pakkuma metafüüsilise metsaga ühekssaamise elamust, kuid mõjuvad koos linlike „reklaamviitadega” pigem monotoonselt ja argiselt. Teekatte materjaliks on pakutud terasvardad, mis äratavad sügava kahtluse käidavuse, hoolduse ja püsimise osas. On ju seal lähedal veel alles küllalt nn daatšasid kapsamaadega, kuhu metallvardad marjaks ära võivad kuluda – näiteks kilemaja karkassiks või lihtsalt aiakaunistuseks.

Kuidas ajalugu Klooga metsas ümber jutustatakse, saame loodetavasti näha juba järgmise aasta lõpus.

Allikas: Sirp