Uudised / Artiklid

Kultuur kuplis

18.03.2011 / Ingrid Ruudi

Kui biitlite kollase allveelaeva filmis asusid sinkjadsünkjad kadekopsud vallutama õnnelikku Pipramaad, oli nende esimene taktikaline liigutus visata üle seersant Pipra bändi heli summutav klaaskuppel. Kuplisse vangistatud muusikast ilma jäänud Pipramaa kodanikud kaotasid pea, muutusid mõtlemis- ja vastupanuvõimetuks. Kadekopsud said takistamatult kivistada  kõik elava ja nautida oma hirmuvalitsust. Lavastajad Mart Koldits ja Kaarel Oja koostöös Allianss Arhitektidega on pannud kuplisse Eesti kultuuri. Ligi kuu aja jooksul saab 400 talvest räsitud kultuuriinimest käia end tunnikese kunstsuves soojendamas.

Idee autorite sõnul on eesmärk koondada ühte ruumi maksimaalne kogus inimesi, tänu kellele on Eesti kultuur jätkuvalt elujõuline, ning tuua ideede, sündmuste ja kultuuri enda tarbimise asemel  fookusesse inimesed selle taga. Õilis idee, tänukummardus tegutsejatele, kellest valdav osa teeb seda sisemisest soovist ja (lõputu kordamise tõttu juba õõnsalt kõlavast) missioonitundest. Veelgi enam tänuväärne ajahetkel, mil vähemalt kunstiväljal on hakatud aktiivselt teadvustama, et kultuuri looja – kunstnik – teeb oma tööd enamasti tasuta ja tegutseb seejuures ilma igasuguse elementaarse sotsiaalse garantiita. Kultuuriinimeste rambivalgusse  toomiseks on samuti valitud üks paremaid võimalikke asukohti – Vabaduse väljak, mitutpidi laetud avalik ruum, esindusväljak ja linnaruumi kui demokraatliku vabalava sümboolne kehastus. Missuguse kogemuse see tohutult tähendustiine ja ambitsioonikas projekt aga reaalselt annab ja millise sõnumi edastab? Valitud asukoha ja projekti kogu paatose poolest peaks ettevõtmine kõnetama n-ö  kogu rahvast. Tegelikult mõjub installatsioon ettenähtud moel eelkõige seesolijaile. Nagu külalisteraamatust nähtub, tekitab tund kunstmaailmas viibimist päris tugevaid ja eripalgelisi emotsioone, märkmed ulatuvad iroonilistest ahvipuuri-kommentaaridest siira rõõmuni lehvitavate ja naeratavate inimeste üle. Domineerib muidugi puhas füüsiline mõnu soojuse ja päikesepaiste libaefektist, mis ilmselt panebki enamiku seesolijaist ettevõtmisega kuulekalt  kaasa mängima. Lava on seatud ja kogemus piisavalt intensiivne, nii et külaline allubki ettenähtud rollile: võtab jalad paljaks, pikutab, päevitab, etendab parimal moel muretut lõõgastumist.

Väga, väga üksikud kasutavad süllekukkunud prožektorisõõri mingisugusegi statement’i tegemiseks. Olenevalt inimese meelelaadist näib kuplisolek tekitavat ka distantseeritustunde – asi seegi, loomingu tegemiseks hädavajalik, kuigi kokkusurutud, väljaastumise  kogemus. Jan-Eik Tulve ütleb külalisteraamatus: pikapeale hakkab tunduma, et kuplisse on pistetud kogu ülejäänud maailm, mitte sa ise. Ka Kivirähk rõhutab „üksindust keset Vabaduse väljakut”. Paradoksaalsus tekib siin aga selle vastanduse simuleeritusest: isegi Vabaduse väljak, linna sümboolne kese, ei tähenda kohalikus linnaruumis sellist tihedat, aktiivset ja mitmekihilist elu, et eraldumise meeleharjutuseks klaaskuplit üldse vaja oleks.  Väljaspool, jahedas ja niiskes märtsireaalsuses seisjad aga vaatavad kuplit kui telekat: natuke on põnev, pilt vaheldub, aga põhimõtteliselt on üks ja seesama virvendav taust. Idee autorid on lavastajad ja installatsioon mõjubki publikule kui lavastus või vaatemäng. Kui Peter Brooke rõhutas „Tühjas ruumis”, et teatrisituatsiooni tekkimiseks piisab, kui üks inimene läheb läbi ruumi ja teine vaatab pealt, ehk teatri olukorra defineerib see üks tegutseja, siis  pealtvaataja on selles koosluses jäetud täiesti passiivsesse positsiooni.

Erinevalt installatsioonidest linnaruumis, mida kuppel ju formaalselt on, ei tekita see mingisugust kaasamise, aktiviseerimise kogemust. Lehvitamine ja naeratamine ei lähe arvesse – tegelikult puudub neil, kes väljakul, igasugune võimalus selle installatsiooniga isiklikult ja aktiivselt suhestuda. Pigem vastupidi: installatsioonina on kuppel erakordselt mitte-kaasav, eneseküllane ja  isegi introvertne. Kuppel süvendab eristust, eraldatust: ühed seisavad väljaspool ja teised on väljavalitud. Vastupidiselt väljahõigatud eesmärgile nii hoopis süvendatakse võõrandatust ja joonetõmbamist. Ainus kommunikatsioonivõimalus on pilk. Kuppel on omamoodi vuajerismi masin, mis teeb jälgimise protsessist teravalt teadlikuks; kuplis eksponeeritud inimest on tegelikult päris ebamugav jälgida, veelgi hullem, kui ta otse vastu peaks vaatama.  See toob eriti esile Lacani väite, et igasugune vaatamine teadvustab vaatajale, et temagi on ühtlasi vaadatav. Teadvustab tema objektsuse, röövides ühtlasi osa tema autonoomsusest, vaba tegutsemise võimaluse illusioonist. Pilguga kehtestatud võim on ebasümmeetriline, kuid kummal on siinpuhul õigupoolest rohkem võimu – sees- või väljasolijal? Kuplisse pistetud kultuuritegelased on muidugi eksponeeritud topeltpilgule: igaühe  tunnike on Internetis reaalajas jälgitav. Topeltjälgitavana illustreerib see olukord üksüheselt privaatsfääri täielikku kadumist. Polegi ju oluline, kas keegi tegelikult igal ajahetkel sind jälgib, süsteemi toimimiseks piisab võimalusest ja teadmisest. Kuna tegemist on kultuuriinimestega, siis lisandub teinegi dimensioon: kui oled juba otsustanud hakata kultuuri tegema, siis oled ka automaatselt avalik omand. Isegi su puhkusehetk peab olema nähtav, jälgitav  ja ülekantav. Autorite väidetud austusavaldus või lõõgastushetk väärtuslikele kultuuriloojatele muutub iseenese õõnsaks paroodiaks, kuna sinu puhkamine peab sisaldama meelelahutuslikku väärtust neile kõigile, keda sa ise oled vabatahtlikult hakanud teenima. Pealegi eeldab lõõgastumine sellises tempos ja keskkonnas uskumatut ümberlülitusvõimet. Tunnike soojust kuplis on nagu legendaarse inseneri, leiutaja ja arhitekti Buckminster Fulleri  Dymaxion-uni: ulmelises, maksimaalselt efektiivseks muudetud Dymaxion-elus (lühend sõnadest Dynamic Maximum Tension ehk maksimaalne dünaamiline pinge) peab puhkamiseks piisama neljast pooletunnisest uinakust päevas.

Väike tukastus tuleb ette võtta kohe, kui on ära kasutatud keha primaarne tegutsemisenergia. Fuller ise väitis 1943. aastal, et ta on selle seisundi saavutanud. Nagu üürike kuplipuhkuski, on see igasuguse elunautimise  täielik vastand. Ulmeliselt efektiivses maailmas on puhkamine õigustatud vaid keha energiavarude taastamise, mitte aga järelemõtlemise, ideede settimise või loomingulisuse nimel, ning sellesse mode’i peavad olema lülitatud ka need, kelle tegevuse produktiivsus ei pruugi igal ajahetkel välja paista, mõõdetav, kalkuleeritav või klassifitseeritav olla. Ka projekti puht visuaalne ja ruumiline külg süvendab paratamatult seoseid utoopiliste  ideaalide teemaga. Kuppel kui platonistlik algvorm on läbi arhitektuuriajaloo olnud laetud üsna ühesuunaliste tähendustega, kehastades ideaalide valda, jumalikkust, täiuslikkust, projitseeritust tulevikku ja/või igavikku. Kuigi see ei pruugi olla taotluslik (algne idee oli vist klaasist kuup?), õilistatakse kõigi nende tähendusvarjunditega ka kuplisse valitud seesolijaid või määratletakse pigem sellega kultuur kui selline suure, üleva ja tulevikku suunatuna vastandina  maisele, juhuslikule, elavale ja heterogeensele. Mingil ebamäärasel kombel klapib selline mõtlemine kokku väljaku üle valvava vabadusristiga. Mõlemat võib tõlgendada teatava lahterdamisloogikana ja ka arhitektuursete vormidena kõnelevad need teatud mõttes sarnast keelt. Igasugune (ka sisuline, mitte ainult vormiline) üledimensioneerimine, „üle-laadimine” imeb märkidest välja – sest mida muud on ka kuppel – tähenduslikkuse, suhestumisvõimaluse.  Kuplivormiline (ajutine) monument kultuurile kivistab sisu, prepareerib selle herbaariumina – see on küll õrn ja kaunis, aga puudutada ei tohi. Kõigile profaanidele aga soovitan puhkusehetkeks üht suuremat, mitmekesisemat ja teatud mõttes ka privaatsemat kuplit – Tallinna botaanikaaeda. Taimestik on lopsakam, simulatsioon täielikum, kasvuhoonetes saab valida omale sobivama temperatuuri ja niiskusastme.  Just hiljuti said valmis ka külgmised kasvuhooned.

Allikas: Sirp