Uudised / Artiklid

Avalik pöördumine haridus- ja teadusministri poole

20.04.2012 / Eesti Kultuuri koda

Kristjan Raud aastal 1937: «Oli ülim aeg asutada oma kunstikool. Siin, oma loomulikus õhkkonnas, oma asutuses võivad kunstiõpilased vabalt areneda täielise sisemise küpsuseni ja iseseisvuseni. Iseloomult kindlaks kujunenud, suudavad nad siis edaspidi kõike võtta arvustavalt, kõike, mis on pärit võõrsilt, analüüsida, tagasi tõrjuda või vastu võtta, ära seedida ja ümber töötada.»

Eesti Kultuuri Koda tunneb muret haridus- ja teadusministeeriumi poolt meedias avalikult väljendatud sõnavõttude pärast Eesti Kunstiakadeemias õpetatavate erialade jagamisest teiste ülikoolide vahel.

Loodame, et tegemist on vääritimõistmisega, kuna pea saja aasta jooksul loodud EKA interdistsiplinaarne ülesehitus ning erinevate erialade omavaheline mõju on Euroopa kunstikõrghariduse kontekstis unikaalne kooslus, mille tulemusel sündivat sünergiat ja loomekvaliteeti on esile tõstetud nii kodusel kui rahvusvahelisel tasandil. Ministeeriumi poolt ühe silmapaistva avalik-õigusliku ülikooli toetuseta jätmine oleks küüniline ja mõtlematu tegu, mis avaldaks korvamatut kahju kogu Eesti kultuurile, haridusele ja majandusele.

Loodame, et EKAga toimuv ei ole haridusreform läbi loodusliku valiku, vaid plaanipärane tegevus säilitamaks kooli terviklikkust, kuna keskkond, milles elame, on suuresti just EKA erialade esindajate kujundatud: arhitektid planeerivad linna ja projekteerivad hooneid, sisearhitektid kujundavad interjööre, tootedisainerid tooteid, moekunstnikud riideid ning kujutava kunsti asi on kõike seda mõtestada. Tegemist on tervikuga meie ümber, reaalsusega, milles me elame.

Meile teadaolevalt on Eesti Kunstiakadeemia uue hoone projekt tulenevalt oma kompaktsest vormist energiasäästlik ja odav ehitada. Seda kinnitavad kõik seni läbiviidud uuringud. Rahalises mõttes pole vahet, kas ehitada ja ülal pidada hoonet kesk- või äärelinnas. Seega mingit majanduslikku kokkuhoidu äärelinna ehitamisega ei kaasne. Pigem on uue hoone kavandamine ükskõik millisesse teise asukohta majanduslikult kulukam: vaja on osta krunt, teha detailplaneering ja koostada uus projekt. Lisaks tõusevad ka ehitushinnad iga kuuga.

EKA uus hoone sisaldab rea funktsioone, mida kasutavad aktiivselt nii vilistlased kui ka laiem avalikkus: galerii, raamatukogu, auditooriumid, kus toimuvad avalikud loengud ja muud üritused. Mida paremas asukohas need paiknevad, seda aktiivsem saab olema kasutus. Loojad ning loominguline tegevus, eriti aga selle õpe, peab olema orgaaniline osa ühiskonnast ning siin on asukohal suur tähendus nii sümboolses kui praktilises mõttes.

Eelöeldut arvesse võttes soovime ministrilt selget seisukohavõttu, kuidas kavatseb tema juhitav ministeerium kaasa aidata kunstiakadeemia terviklikkuse säilimisele ning uue õppehoone valmimisele.

Teame väga hästi, mida tähendab avalik-õiguslik staatus, kuid arvame end teadvat ka riigi võimalusi seatud prioriteetide elluviimisel. Olgu üheks näiteks kas või võidusamba püstitamisega kaasnenu.

Loodame, et haridus- ja teadusministeeriumil leidub EKA olukorra lahendamiseks resoluutsust ning et tegevusplaan peatselt avaldatakse.

Kristjan Raud aastal 1911: «Paljud ei teagi, et kunst üleüldse olemas on. Paljudel jälle on valearvamine, kunst olla toreduse lõbuasi, mida siis alles taga nõuda võida, kui kõik muud elutarvidused täidetud on. Inimesed ei arvagi, mis suur ja sügav tähendus kunstil elus on, kuidas ta elust läbi tungida võib teda peenendades, rikastades ja ülendades. Nad ei aimagi, et kunst ka igapäevasesse elusse pidulikku helki heita ja seda harmoonilisemaks muuta võib. Nad ei aimagi, et see, kes kunsti tunneb, käsitöösid vaadates sügavalt õnnelik võib olla, ja et see selle vaimustuse ja rõõmsa tunde siit ka elusse edasi kannab.»

Peeter Laurits ja Jan Kaus aastal 2012: «Eesti Kunstiakadeemia pole ainult hoone ja selle asukoht, vaid eelkõige idee. Ideel on ühiskonna vaimset elu hoidev ja toitev tähendus. Sedavõrd kandvat ideed ei saa tükeldada, ei saa jagada ja valitseda, nii nagu pole mõtet amputeerida jäsemeid inimesel, kellel valutab süda. Loodame, et ühiskonna otsustajad ei hakka ühiskonna vaimset aluspõhja murendama, sest kunst ja kunstiharidus ei ole mitte koorem maksumaksja õlul, vaid ühiskonna kesknärvisüsteem.»

Allikas: Postimees