Uudised / Artiklid

Laohallide vastu

15.05.2012 / Villem Tomiste

Merko tahab Lasnamäe ja Pirita nõlval avada 2014. aastal uue kaubanduskeskuse, kus oleks 200 kauplust ja teeninduskohta, kobarkino ja spordisaalid. Aga Tallinnal, eriti Lasnamäel ei ole vaja järjekordset kaubanduskeskust.

Arhitektuuriteoreetiliselt nimetatakse keskkonda, mida suur laohall (edaspidi: kaubanduskeskus) loob, junkspace’iks ehk „prügiruumiks”. Tegemist on iseloomutu ja kohaliku eluga mitteseotud tulnukaga, mis ülesehituselt meenutab tehaseliini – inimese liikumisel läbi hoolikalt juhitud tarbimistoru poogitakse talle „kogemata” külge „mitmekülgset kaubavalikut”. Tegemist on tasulise pinnaga. Istepinkidel ei saa vaadata loodust, vaid poodide vitriine. Katusekorruste vaated merele avanevad vaid kallitest kohvikutest.

Keskuse loomise üheks eelduseks on äripindade puudus. Selle puuduse on aga tekitanud keskused ise. Väikepoed on hävitatud, kauplused on koondunud suurtesse keskustesse. Keskused ei suuda asendada loomulikku olukorda, kus iga nelja või kaheksa kortermaja kohta oleks üks väike toidupood. Aga me oleme nõus ostma ühetaolisi hindude või hiinlaste kootud kampsuneid, sööma maitsetuid Hollandi tomateid ja vesiseid Hispaania kurke. Keskusse tuuakse need suurte koormatena ja odavalt kohale. Kõik see hävitab kohalikku Eesti talutootmist – mitmekülgne kaubavalik saaks tegelikkuses tegelikult toimida vaid juhul, kui poodidel on olemas ka erinevad varustajad, näiteks Eesti talumehed. Väikesed varustajad sobivad aga ainult väikestele poodidele – keskuses on vaid üks suur toidupood.

Liikudes omal jalal

Maailm, kus kogu magamisest ja töötamisest üle jääv aeg veedetakse ühes kindlas kontrollitud ruumis, on selle sama ideoloogia tulem, mis lõi monofunktsionaalsed magalad. Mujal maailmas on selle mõtte tagurlikkusest ja tagamõttest ammu aru ja üle saadud. Vaba aeg ja elu, mis pagendatakse majade vahelt „korralikult ventileeritud” siseruumidesse, on normaalne vangidele.

Tallinn, eriti Lasnamäe ei vaja uut kaubanduskeskust. Vaja on hoopis arengukava, mis tagab inimväärse elu. Inimesel peab olema võimalik hommikul tööle jalutades saata oma lapsed kooli ja lasteaeda. Päeval peab olema võimalik jalutada töökaaslastega lähimasse söögikohta ning õhtul liikuda sõpradega kohvikusse. Enne koduukseni jõudmist saab läbi astuda kohalikust väikepoest, kus teenindajad on tuttavad ja usaldatavad. Omal jalal liikumine vähendab ka vajadust arsti juures käia. Probleemid hakkavad ennast ise lahendama. Nii kaua, kuni me vanal ehk modernistlikul viisil käitudes ise probleeme juurde genereerime, ei saa me süüdistada ka ärimeest meie rumalusest kasu lõikamast.

Allikas: EPL