Uudised / Artiklid

„Mine Lätti arhitektiks!” – kompliment või solvang?

27.07.2012 / Indrek Allmann

„Mine Lätti arhitektiks!” nii tavatses üks mu lugupeetud õppejõud röögatada, kui ta ei tahtnud mõne tudengi looduga kuidagi nõus olla. Aasta võis olla umbes 1993. Iseenesest mõistetavalt ei rääkinud veel keegi arhitektuuri ekspordist või väljapoole suunatusest. Õppejõu hüüatusel võis olla oma alus: huvitaval kombel peeti ja peetakse tänini Baltikumis Eesti Kunstiakadeemias antavat arhitektuuriõpet kuidagi paremaks kui seda, mida saab Lätis või Leedus. Miks, ei oska öelda. Samas on elu näidanud, et kooli kõlav nimi ei tee kellestki automaatselt head spetsialisti.

Kui sel kevadel pakuti võimalust minna Läti arhitektuuriaasta tippsündmuse – „Aasta arhitektuuripreemia 2012” žürii liikmeks, oli esimene mõte negatiivne. Majanduslangus on mõjutanud ka Lätit ja kahtlus, kas seal üldse on midagi vaadata, oli kerge tekkima. Samas olin mõned aastad tagasi Läti parima puitarhitektuuri konkursi žürii liige ja toonased elamused olid vägagi positiivsed: üllatas see, kuivõrd erineb meie naaberrahva arusaam puidust ja selle materjali käsitlusviis meil levinust. Kui Eestis peetakse puitu n-ö odavate ehitiste materjaliks, siis seal oli asi kohati suisa vastupidine – puitu kasutasid eelkõige jõukamad inimesed. Selle viimistlus oli võimalikult naturaalne ja/või väga kõrgetasemeline. Nii ärgitas kogemus mind seekordset pakkumist vastu võtma ja heitma veel laiem pilk Läti arhitektuurile.

Läti arhitektuuri aastaauhinna konkurssi korraldab Läti Arhitektide Liit. Konkursile saab esitada eri suuruse ja funktsiooniga valminud töid ning laekuvate tööde kvaliteet ja skaala on väga lai. Tööde esitamine on tasuline, laekunud raha eest kaetakse põhiliselt esitluskulud – planšettide valmistamine. Põhiosa korralduskuludest katavad aga sponsorid, kelleks on valdavalt Läti suuremad ehitusettevõtted. Esitatud tööde hulgast (sel aastal 53 tööd) teeb esmase valiku kohalik žürii, finaali pääseb neist kümme parimat, millest teeb omakorda valiku tunnustatud arhitektidest koosnev rahvusvaheline žürii. Žürii valib välja peaauhinna laureaadi ja nimetab kolm-neli n-ö ergutusauhinna kandidaati, ergutusauhinna kategooriad otsustab žürii. Auhinna annab üle kultuuriminister arhitektide liidu üldkogu lõpus toimuval gaalal.

Oma olemuselt ja tähtsuselt võiks kogu ettevõtmist võrrelda meie kultuurkapitali aastaauhinna üritusega, samas sisuliselt tunduvad nad olevat väga erinevad. Kui kultuurkapitali žürii paistab hindavat ka töö protsessi – st võitmiseks on soovitav, et tegemist oleks avaliku hoonega, mis on sündinud läbi arhitektuurikonkursi, siis Lätis oli sel aastal finaali pääsenud vaid üks arhitektuurivõistluse kaudu sündinud hoone (pastoraat). Igat esitatud hoonet võetakse sellisena, nagu ta on, võrreldakse seda teiste omasugustega ja arvestatakse tema mõju ümbritsevale keskkonnale. Lõpuks on kõik siiski žürii nägu. Kohalikud hoiduvad rõhutatult žüriid kuidagi mõjutamast – otsitakse väljast tulevat tagasisidet, mis oleks mõjutamata taustalugudest. Seekord hindasid finaliste arhitektid Kreekast, Rootsist, Leedust ja Eestist.

Finaali olid jõudnud väga erinevad objektid. Nende hulgas oli paar sisekujundust, mõned renoveeritud hooned, kaubanduskeskus, paar suvilat ja villa Jūrmalas. Žürii külastas kõiki finaliste, objekte tutvustamas olid nii omanikud kui arhitektid. Minu suureks kergenduseks jagus vaatamist kuhjaga, mõned objektid mõjusid suisa inspireerivatena ja üldine tase oli kõrge. Kõrge kvaliteediga ja detailitäpne oli ka objektide ehituslik pool. Kõike nähtut kirjeldada pole võimalik, peatun siinkohal vaid parimatel.

Maja rannas

Kujutage ette maja, millest esmaelamuse saad sa tänu lõhnale. Just nii juhtus väikses mereäärses kalurikülas Kaltenēs, kus paikneb arhitekt Brigita Bula projekteeritud suvemaja. Ka Lätis kehtib postsotsialistlik reegel, et mere äärde võid ehitada vaid olemasoleva hoone asemele või sinna, kus on säilinud vähemalt vundament. Sellest tulenevalt on vähesed nõukogude korra üle elanud hoonete jäänused omandanud ebaharilikult kõrge väärtuse. Paraku on endisaegsed avatud planeeringuga kalurikülakesed jäigalt krundistatud ja tarastatud. Endised, läbi kruntide viivad pinnasteed on suletud ja uued ligipääsud paiknevad, kus juhtub. Tarast polnud pääsenud kahjuks ka kõnealune maja. Samas oli selle piirdest tulvav lõhn esimene, mis meid tervitas. Ma pole päris kindel, mis substantsi seal puidu kaitseks oli kasutatud, aga see lõhn meenutas mulle Treimannis veedetud lapsepõlvesuvesid. Imeline lõhnademaailm jätkus ka aias. Vana eluhoone oli lammutatud, lauad sorteeritud ja olenemata koide hulgast puidus oli materjal läbinud kalibreerimise ning oli õlitatud, vahatatud ja leidnud taaskasutuse interjööris. Super! Hea arhitektoonika ja inseneritöö ning sise- ja välisruumi ühtsus on sel objektil juba iseenesestmõistetavad. Veidi rikkus muljet pisut raudteelik rütm merepoolse fassaadi akende jaotuses. Võib-olla tuleneb see sellest, et Läti arhitektid õpivad siiski tehnikaülikoolis. Žürii hindas maja tiitliga „Parim koht, kus olla”.

Villa Jūrmalas

Diametraalselt teistsugust lähenemist tutvustas villa Jūrmalas. Kõige kuumemal, mereäärsel tänaval, peaaegu düünidel paiknev eramu kuulub hoone projekteerinud arhitektile Sintija Vaivadele endale. Tegu on äärmiselt kõrgtehnoloogilise (soojuse juhtimine lagede ja põranda vahel vastavalt vajadusele jms) majaga, mis esindab keskeuroopalikku modernismi. Siin on hea materjalikäsitlus ning kvaliteetne siseruum. Veidi jäi häirima seotus ümbritseva loodusega – ma pole kindel, et mustikavarrelise metsaaluse muutmine hooldatud muruks on just parim lahendus. Üks vana tark juudist professor ütles kord: „Noored, pidage meeles: oma maja laske projekteerida sõbral!” Tal oli õigus. Endale projekteerimine on arhitekti jaoks ilmselt raskeim ülesanne, seetõttu sai selle villa arhitektist omanikule antud eriauhind julguse eest.

Maxima pood

Ma olen üsna kindel, et valdavale enamusele seostub sõnapaar „Maxima pood” pleki ja pruuni värviga. Nii ka minule. Seetõttu olin ma üllatunud, kui peatusime silmatorkavalt väikeses parklas kauni betoonist murukatusega hoone juures. Maja majaks, aga viis, kuidas ta sidus enda ümber paikneva kirju linnaruumi – kortermajad umbes 60ndatest, 80ndatest ja 90ndatest – ühtseks tervikuks ja lõi majade vahele ja enda ümber sotsiaalse linnaruumi, et mitte öelda pargi, väärib esiletõstmist. Kogu žürii oli seda meelt, et siin on iga kulutatud latt andnud keskkonnale kasu kahe lati eest. Väidetavalt kajastuvat see juba ümberkaudsete korterite hinnas. Tegelikult oli valminud poe näol tegu kompleksi esimese ehitusjärguga ja Maxima on siin kõigest rentnik. Arhitektid Zane Kalinka, Andris Kalinka, Juris Lauris olid hoonega liituvalt kavandanud ka kõrgema korterelamu mahu, mis ootab veel oma aega. Pean tunnistama, et eelkõige hoone ruumilist mõju silmas pidades, on minu jaoks siin tegu parima ehitisega Lätis aastal 2012. Tulises vaidluses žürii teiste liikmetega, mille käigus võeti teemaks muuhulgas ka Kreeka võlakriis, tekkis lõpuks olukord, kus võitja otsustati hoopis ebaharilikul viisil.

Läti parim ehitis 2012

Kirjutasin loo algupoole lätlaste paindlikust puidu käsitlemise oskusest. Sellesse rubriiki võiks liigitada ka vastrestaureeritud laohoone Riia vanalinnas, arhitektid Liene Griezīte, Līga Apine, Reinis Liepiņš, Aiga Rozentāle, Kārlis Līcis, Roberts Valdmanis. Olen harva näinud nii tundlikku, samas nii teravalt julget lähenemist ajaloolisele hoonele. Varisemisohus olnud hoone on saanud metallskeleti, selle sisse on loodud betoonist uus korruste jaotus ja teravmeelse nipiga on soklikorrus valgustatud läbi esimese korruse avade. Üldse jätsid korrused oma kõrguste ja vahelagede konstruktsiooniga üsna „loomingulise” mulje. Kui mõni detail – näiteks ukseluuk – tahtis olla viltu, siis lasti tal julgelt seda teha, muretsemata selle pärast, kas mõni auto seda tänavale ulatuvat elementi kogemata veel viltusemaks ei sõida. Hästi tehtud ja ka minu arvates väga kõrgetasemeline töö. Ainus, mis vajaka jääb, on laiem mõju ümbritsevale keskkonnale. Kohalikud arhitektid lohutasid mind pärast, et see-eest on maja renoveerimise vaimne mõju sealses keskkonnas seda tugevam.

Kui täna koolis mõni õppejõud taas peaks röögatama: „Mine Lätti arhitektiks!”, tuleks seda võtta kui komplimenti. Professionaalne konkurents Lätis ei ole põrmugi madalam kui Eestis.

Allikas: Sirp