Uudised / Artiklid

Mere puiestee ülekäik ja jalakäijate liikumisvabadus

24.07.2014 / Tauri Tuvikene

Maikuus ilmus ajalehes väikene teade, et Tallinna Transpordiamet soovib paigaldada Mere puiestee ülekäigule valgusfoorid. Nüüdseks on see kava ellu viidud. Enamik inimesi on selle peale ilmselt lihtsalt õlgu kehitanud ja mõelnud, et oli ka juba aeg sinna valgusfoor panna. Vanalinnaga külgneval ülekäigul liigub suur linnaelanike ja turistide voog, aga seda ületab ka ohtralt autosid, busse ja tramme. Foor tundub paljudele loogiline samm. Mitmed liikuvuse eksperdid aga näevad siin küsitavusi. Võib tunduda ootamatu, et on jalakäijaid, kes kritiseerivad valgusfoori, aga Tallinna Viru ringi Mere puiestee ülekäigu puhul on see mitmel põhjusel õigustatud. Toon Jalakäijate Ühingu, mugava, sujuva, meeldiva ja turvalise jalgsiliikumise edendajate nimel välja fooriga seotud murekohad.

Kõigepealt ei pea Tallinna linna põhjendused paigaldada Mere puiesteele jalakäijate ülekäigule foorid vett. Kuigi Tallinna transpordiamet väidab, et see ülekäik on liiklejatele ohtlik, ei kuulu see õnnetuste arvu järgi isegi ümbruskonna ohtlike ristmike nimekirja, rääkimata terve linna ristmikest. Politsei andmeil on viimasel kümnel aastal seal olnud jalakäijatega neli õnnetust. Seda on ühe võrra vähem kui lähikonnas juba aastaid fooristatud Pärnu maantee – Viru risti ülekäigul ning palju vähem kui samuti fooristatud Narva mnt – Hobujaama – Laikmaa ristis. Teiseks on kahjuks ikka veel ebaselge, milline on linna liikuvuskorralduse pikaajalisem plaan. Seetõttu on foorisüsteemi paigaldamine lihtsalt ühekordne samm ning jääb arusaamatuks, kuidas see toimib koos teiste Tallinna liikuvuse aspektidega: Tallinna linnal pole siiani terviklikku liikuvuskava. Kolmandaks ei ole linn toonud seni selget põhjendust, kuidas aitab foor vähendada autode liikumist läbi kesklinna. Olgugi et vähemalt ositi on linn sõnavõttudes väljendanud soovi piirata autode liikumist Tallinna keskosas, ei teeni fooride põhjendusena toodud „mootorsõidukite liikluse sujuvamaks muutmine” sugugi seda eesmärki.

Omamoodi võib foori paigaldamist muidugi mõista: jalakäijad, autod, bussid ja trammid liiguvad segamini, see paistab ohtlik ning tuleb mõte korrastada nende liikumine fooriga. Selle mõttekäigu loogika on siiski piiratud, sest tegelikult peitubki just selles segaduses osa ohutusest.

Liiklusohutusest teistmoodi

Kuigi kõrvaltvaatajale võis nimetatud sebraülekäik tunduda ohtlik, siis tänu „segadusele” oli kiirus seal väike ning kõik liiklejad väga tähelepanelikud.¹ Liikuvusuuringute puhul ei ole konsensust, et lahendused, mida peame ohutumaks (reguleeritud ülekäigud), on seda ka tegelikult. Fooride mõju suurema turvalisuse tagamisel on küsimärgi alla pannud näiteks Rootsi liikuvusuurija Lars Ekman, kes väidab, et fooriga (aga ka sebra tüüpi) ülekäik ei ole ohutum kui ilma igasuguste reguleerimisvahenditeta teeületusvõimalus. Fooride korral kipuvad autod järsemalt kiirendama ja aeglustama, mis tekitab eriti teeületusõiguse vahetumise korral pingelisi olukordi.

„Segaduse” abil ohutuse tagamine on aluseks ka jagatud ruumi ideele, mille autoriks peetakse hollandi liiklusinseneri Hans Mondermani. Jagatud ruumis (woonerf hollandi keeles, shared space inglise keeles) on liiklusmärke võimalikult vähe, ideaalis pole neid üldse, ja autojuhid, jalakäijad, ratturid ning bussid korraldavad omavahel ise selle, kes, millal ja kui kiiresti liigub. Jagatud ruumis on liikumine sujuvam ja uuringutes on välja toodud, et ka õnnetusi on tavapäraste lahendustega võrreldes vähem. Seda planeerimispõhimõtet on aga õigustatult kritiseerinud nägemispuudega inimesed, kellel on sel juhul tänavaruumi eri tsoone raskem eristada. Kriitikaga on püütud arvestada ja loodud spetsiaalse tänavapinna märgistuse abil ennekõike jalakäijatele mõeldud tsoonid, et eraldada need jagatud tsoonidest.

Jagatud ruumi näiteid leiab üle maailma (sh Exhibition Road Londonis, Sonnenfelsplatz Grazis, de Kaden Hollandis Drachtenis jpt).

Tegelikult ongi Mere puiestee ülekäik seni olnud jagatud ruum. Kuigi jalakäijatel oli seal seaduse järgi eesõigus, andsid paljud inimesed teed trammidele. Ja ka autojuhid filtreerisid oma sõiduriista jalakäijate voo vahelt läbi. Kes ei usu, võib vaadata YouTube’ist Jalakäijate Ühingu kanalist salvestusi selle ülekäigu toimimisest.² Tallinna kesklinna niivõrd olulise jalakäijate liiklussõlme puhul on seetõttu ootamatu, et otsus kogu liikluskorraldus ära muuta tuli niivõrd järsku, sealjuures arvestamata juba välja käidud ideid selle linnaruumi kujundamiseks.

Mere puiestee puhul on arhitektide laualt tulnud mitmeid läbimõeldud lahendusi lihtsakoelise fooride paigaldamise idee asemel. Eelmise aasta augustis viis näiteks grupp arhitekte läbi eksperimendi, kus puiestee oli osaliselt vaid jalakäijate päralt. Samadel arhitektidel on ka ette näidata põhjalikud joonised, kuidas saab selle tänavaruumi planeerida nii, et jalakäijat võetaks arvesse palju rohkem. Selliste plaanide hulka kuulub ka mõte lisada Mere puiesteel jalakäijate teeületusvõimalusi, sest vahemaa praeguse Viru ülekäigu ja Ahtri tänava vahel on üle neljasaja meetri. Viimane aeg on mõelda võimalustele, kuidas anda jalakäijatele linnaruumis keskne koht.

Tõrjutud jalakäijad

Jalakäijaid on autovoolu ületamiseks harjumuspäraselt surutud tunnelitesse, saadetud üle silla või suunatud nende liikumist barjääride ja torudega. Linnaplaneerijad ja liiklusinsenerid on harjunud jalakäijate puhul mõtlema vaid ohutusest ja seda sel määral, et jalakäijate ohutusest on saanud nende liikumise piiramise argument.

Foor võib kindlasti mitmel puhul tagada parema liikumise, kuid kesklinna tsoonis piiravad foorid jalakäijate vabadust. Draamateatri-esine ülekäik on siin teine silmapaistev näide: kui varem sai jalakäija üle, millal soovis, siis nüüd on ooteaeg juba peaaegu poolteist minutit, kuid tee tuleb ületada vaid umbes viieteistkümne sekundiga. Viru keskuse Hobujaama fooride juures aga peavad jalakäijaid ootama kitsukestel saartel, kuhu tipptundidel ei mahu isegi kõik ära, kuna loomulikud liikumistrajektoorid on fooritsüklitega ära lõigatud. Samalaadne on olukord nüüd Mere puiesteel, kus pole aga ohutussaarigi ja jalakäijad peavad jääma niisama tee keskele trammi ja autode vahele rohelise süttimist ootama.

Jalgsiliikumine on linnas loomulik, tugevdab ühiskonna sotsiaalset sidusust ning tänu füüsilisele aktiivsusele inimeste tervist. Olgugi et Tallinna fooristamise eesmärgiks on jalakäijate ohutus, ei pruugi foorid seda suurendada. Samuti takistavad foorid aktiivses jalakäigutsoonis jalakäijate liikumist, mistõttu ei ole see neile enam nii sujuv ning mugav. Õnneks on olemas alternatiivseid lahendusi, mis tagavad nii jalakäijate ohutuse kui ka vabaduse. Võtkem need kasutusele.

1 Vt https://www.youtube.com/watch?v=HeJC1uStISE

2 Vt https://www.youtube.com/channel/UC6dDsj3zIRX9ASBR2QXz8GQ

Allikas: Sirp