Uudised / Artiklid

Triin Ojari: Minu perifeeria Sofia arhitektuurinädal

05.11.2010

Autor: Triin Ojari

Allikas: Sirp

„Perifeeria on seal, kus mind ei ole” kõlas äsjase oktoobrikuise Sofia rahvusvahelise arhitektuurinädala moto. Üritus on üsna uus, seda  on korraldatud Bulgaaria pealinnas kolm aastat järjest ja seda täiesti institutsioonivabana: sponsorite, toetuste ja loomulikult entusiasmi abil püsti pandud festivali peakorraldajaks on kakskeelne elustiiliajakiri Εдно/One Magazine. Võib-olla teemapüstituse „perifeeria” tõttu, võib-olla ka seepärast, et kohtusime kevadel Berliinis Eesti Arhitektuurikeskuse eestvõttel toimunud Eesti arhitektuurinäituse Buum/ Ruum avamisel õigete inimestega – igatahes  oli tähelepanu meiemaisele ehituskunstile seekord Sofias erakordselt suur. Peale sama rändnäituse formaati hästi sobiva „Buum/ Ruumi” oli festivalil eraldi Eesti teemaõhtu loengute ja aruteluga.       

 Perifeerne suurlinn

Suurlinna tajud tema tolerantsuslävest. Ligi  kahe miljoni elanikuga Sofias ei olnud probleem täita publiku ja sisuga iseenesest perifeerne teema, nagu tänapäeva arhitektuur sealses kultuuris ikkagi on. Aukartustäratav vana kompartei peamaja saal – sameti ja marmoriga vooderdatud, veel šikilt tolmune stalinistlik ekstravagants kesklinnas – mahutas kahepäevase konverentsi, laiema publiku magnetiks oli planeeritud igaõhtune sündmusruum Open House sealsamas kõrval vanas  türgi saunas. Jällegi remondilainest puutumata, võlvide ja mosaiikidega hoone, mis üllatusena tühjana seisnud aastakümneid. Linn ei arene seal imagoloogilise uudsuse surve all, palavikuliselt olnut lammutades, hüpe individualistlikku turumajandusse pole lõunamaises pealinnas mingeid ahistavaid eraldusjooni tõmmanud. Või kui, siis meile üsna harjumatul moel näiteks harrastati sealsetes paneelmajade rajoonides väljastpoolt soojustamist korterite kaupa: tõmbad oma osale välisseinast uue materjali peale ja keda huvitab, milline see pusle-maja pärast välja näeb. Iluküsimused, mis on meie luterlikus korraarmastuses vahel liigagi tähtsal kohal, taanduvad sealses urbanistlikus kultuuris traditsioone ja isiklikke suhteid oluliseks pidavasse ühiskondlikku ülesehitusse. Siin ei saa nii lihtsalt kesklinna majadest buldooseriga üle sõita ega äärelinna kapsamaast Tiskreid välja võluda. Seega  – kui sealne suhe oma keskkonna ja ajalooga on hoopis teine, siis mida tähistas korraldajatest arhitektidele perifeeria mõiste ja millise pilguga vaadati üle Euroopa kohale kutsutud esinejaid ning näitusi? Kas mitmeid kordi väiksem Eesti oma vähemalt meie enda arvates juba üsna kanooniliseks muutunud viimase kümne aasta uue arhitektuuri komplektiga võib sealse regiooni silmis olla midagi enamat kui ühe hoopis teistmoodi toimiva riigi eksootiline  ajakirjaarhitektuur ja keskkond?     

Noor arhitektuur –  uue Euroopa mainstream       

„Elamine provintsis on unistus metropolist. Perifeeria on maailma viimane serv, kus leidub veel elu, kuid metropoliga kommunikeerida ei suudeta. Aeg-ajalt võib väsinud metropol käia perifeerias uute mõtete järel. Perifeerias võib kohata ennenägematuid arhetüüpe [---] Suuri Isemõtlejaid saab olla perifeerias või metropolis. Provintsis saab olla ainult diletante. Stalkerid  käivad perifeerias,” kirjutab kummalisi ehituslikke vorme kujutavate fotode saateks ühes 2004. aasta Maja numbris arhitekt Vahur Sova. Tema perifeeria oli eelkõige romantiline. Sofia arhitektuurinädala korraldajad olid pea eranditult noored innukad kohalikud arhitektid, kellest mõned õppinud Viinis kui lähimas lääne pealinnas ja mõned teinud üksikuid väikseid objekte. Nad olid Bulgaaria praeguse arhitektuuri ja sealsete arhitektuurijuhtide  suhtes vägagi kriitiliselt meelestatud ning nende jutus oli tajutav tugev positsioonisõda – oodatakse oma aega ja võimalust. Samas nähti ennast ka selge perifeeriana traditsioonilises mõttes – millal küll majandus- ja kultuurikeskuste kauge kuma meie peale paistab, millal kohalik vormikultuur õiged eeskujud omaks võtab? Selles mõttes nähti Eestit tõepoolest mudelina, asukohale vaatamata olime sealse publiku silmis ühtäkki teatud tüüpi arhitektuuripoliitika  ajamise keskus.   

Termin „perifeeria” on ebamugav ja teeb  kohmetuks, igiammu „piiririigi” staatuses olnud Eestis teatakse seda hästi – modernistlikus ajaloo ning ka arhitektuuriajaloo käsitluses on ikka armastatud liistuletõmbamist võrdluses keskustes sündinud ideede ja objektidega. Ometi on võrgustunud maailm ka perifeeria selles tähenduses mõttetuks muutnud, hierarhia asemel on võrdselt jaotunud väli ning info tootmine ja jagamine ei sõltu vähemalt arenenud maailmas enam kuigi palju majandusgeograafilisest  asukohast. Eesti uues arhitektuuris (ja mitte ainult) näikse sellest uut võimalust pakkuvast nihkest tõukudes olevat kilbile tõstetud eelkõige vabaduse mõiste – vormivabadus ja vähene kontroll, aga ka vabadus luua ja vabadus valida. Loomulikult on endiselt lihtsam rääkida ühest või teisest uuest majast kui Hollandi või Jaapani ehitiste perifeersest kloonist (endiselt väga nime- ja tsentrikeskne arhitektuuri trükimeedia annab need võrdlused  ju meile ka automaatselt kätte), ent võrguühiskonnaga saabunud a-geograafia on sellised „tsentrid” ja „kumad” nii arhitektuuri loomises kui retseptsioonis tunduvalt mitmekihilisemaks tõmmanud. Sofia arhitektuurinädalal oli kutsutute osas siiski eelkõige geograafilist ääremaisust silmas peetud ja nii olid kohal lisaks Eestile ka Soome, Poola, Tšehhi, Rumeenia, lähinaabrid sloveenid ja horvaadid, aga ka näiteks Portugal.

Üsna kitsas „arhitektidest  arhitektidele” formaadis üles ehitatud kahepäevane peakonverents oli eelkõige suurejooneline loomingunäitus, esitati büroodes projekteeritut, keskenduti uue arhitektuuriga kaasnenud ühiskonna reaktsioonidele või täideti tunniajane loeng vaid paari-kolme maja detailse ülevaatega. Kui Bulgaarias on noor julge arhitektuur ilmselgelt ühiskonnas perifeerses rollis, siis mitmel pool mujal „uues” Euroopas see loomulikult nii ei ole  Eestist veelgi jõulisemat uue arhitektuuri kuvandit edendavad näiteks nii Sloveenia kui Horvaatia. Seevastu arhitektuurimaana kaugeltki mitte perifeerse Portugali noore büroo Arquitectos Anónimos digitaalseist manipulatsioonidest viljunud arhitektuur on autorite endi sõnul Álvaro Siza käekirja vaimus elaval maal tähtsuselt kusagil vägagi äärepealsel kohal.       

Kes toodab äärealasid?       

Teema, mida Sofias otseselt ei puudutatud, ent mille meie meediakeskses maailmas võib hõlpsalt tuletada, on perifeeria mõiste seos keskuste/ääremaade kuvandiga, mida toodab populaarne arhitektuurimeedia.  Hiljuti väideti ühes Ida-Euroopa meedia analüüsis, et see ajakirjandus on väga Ameerika-keskne ja üldse n-ö tavapäraste keskuste keskne, sellel, mis juhtub äärealadel – olgu nendeks siis näiteks endised nn idabloki maad – pole uudisväärtust. Üsna sama tunne tekkis kokkuvõttes ka Sofias. Me ei tea üksteisest suurt midagi, hoolimata sellest, et n-ö äärealadelt kuuldud  nähtud materjal oli suurepärane. Üsna tunnuslik oli see, et peaaegu kõik esinejad näitasid avaslaidiks Euroopa kaardil kohta, kust nad pärit on. Sloveenide büroo Ofis loendas ettekandes iga objekti puhul, mitukümmend korda see ajakirjade esikaane oli vallutanud – meedia kas toodab uut või taastoodab vana geograafiat. Tänu sellele, et arhitektuuriajakiri A10 Euroopat tervikuna kajastab, on omamoodi mitteametlikuks  Ida-Euroopa arhitektuuri eksperdiks saanud Hollandi arhitektuuriajakirjanik ja -ajaloolane Hans Ibelings. Konverentsi avaloengul rääkis ta, et hoidis oma ajakirja algusaastail hinge kinni – ega äkki mõni suurtest ajakirjadest sama soont taba ja IdaEuroopa oma fookusse võta. Aga ei. Keskusi huvitavad äärealad vaid niipalju, kuivõrd ennast sealses ära tuntakse. Sofia arhitektuurinädala tugevduseks  oli kahtlemata formaadi mitmekülgsus: professionaalidele suunatud peakonverents versus laiemale auditooriumile mõeldud seminarid, näitused ja üldse n-ö meediapildile pääsemiseks loodud nädalajagu sündmusruumi oli kõik väga sümpaatne. Tahes-tahtmata tuleb meelde, et Eestis on arhitektuuriseminaride traditsioon pärast triennaalide lõppu üsna kuulsusetult otsa saanud. Kuivõrd arhitektide liidust on  kuulda olnud plaanist juba järgmisel aastal midagigi sellist teha, siis oleks samamoodi oluline see veel sündimata üritus mitmeplaaniline kavandada ja hoida fookuses kogu horisontaalset välja, mitte vaid üksikuid taevatreppe. Sest vähemalt Sofias esinenuist ei olnud veel mitte keegi Eestis käinud.