Uudised / Artiklid

Pealkirja on mõeldud sõna-sõnalt, sest muinsuskaitseameti värske, ehitismälestiste olukorda kirjeldav ülevaade ütleb, et 30 protsenti kaitsealustest mõisaansambli peahoonetest on halvas või lausa avariilises seisukorras. Rehielamute, kirikute ja kõrtsihoonete seas on sellises seisundis peaaegu veerand ehitistest.

Halvas korras olevate ehitismälestiste omanike hulgas on nii riik kui ka eraisikud. Siiski, olukorra paradoksaalsus tuleb eredalt välja ASile Hoolekandeteenused tehtavates etteheidetes. Just see, sajaprotsendiliselt riigi kapitalil tegutsev ettevõte olevat mälestiste omanike seas üks halvimaid.

Küsimus on aga selles, kas see aktsiaselts peaks üldse selliste mälestiste omanik olema. Selle organisatsiooni põhitegevus on psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekanne, mitte muinsuskaitse. Et oma tegevuseks sobimatute mõisahoonete asemel hoolealused nüüdisaegsematesse tingimustesse kolitakse, on osa kvaliteetsest teenusest, mille osutamist neilt oodataksegi.

Seega ei saa kõiki räbalmuinsuste omanikke ühe puuga mõõta, küll aga tuleb tõhusad mõjutusvahendid leida neile, kes ehitismälestise küll ostsid, kuid kogu muinsuskaitsetegevuses piirdusid vaid uste-akende kinninaelutamisega, kui sedagi.

Hea uudisena laseb see uuring muidugi järeldada, et kaks kolmandikku mõisahäärberitest ja üle kolmveerandi rehielamutest, kirikutest ja kõrtsihoonetest on vähemalt rahuldavas seisukorras, ning seda polegi nii vähe. Siiski nõuavad räbalmälestised nüüd muinsuskaitsjate analüüsi ja seisukohavõttu, millised on need, mis kindlasti päästmist ja säilitamist vajavad, ning milliste puhul tuleb tunnistada, et kõik ajalik on kaduv.

Kahtlemata on ehitismälestised Eesti maastikul üks omaette vaatamisväärsus. Heakorrastatud mõisahoone või -park, osagi sellest, loob kohalikule kogukonnale juba teistmoodi tunde, äratab ellu kodukandi legendid ja pakub vaatamist külalistele. Seevastu kõdunev mõisaansambel mõjub ümbruskonnale nagu regionaalpoliitiline etteheide, mida ei saada või ei suudeta korda teha, kuid mille lammutamine jätaks tühja koha ka paikkonna identiteeti.

See tähendab, et tegelikult peaks ehitismälestiste korrashoid eelkõige olema omavalitsuste vastutada. Samas oleks arutu teha mõisakompleks küll korda, kuid jätta see tühjaks.

Nii sõltub ka tööde rahastamine sellest, millises funktsioonis seda nähakse, ning sedagi suudab kohalik omavalitsus kõige paremini hinnata. See ei pea tingimata täitma kooli, seltsimaja või vallavalitsuse ülesandeid, samahästi võib see olla ka majutusasutus, söögikoht või üüripind.

Ent kui esialgu selged plaanid puuduvad, aga säilitamissoov on, siis tulebki säilitada ja omavalitsused võiksid vähemalt katusetöödeks raha leida. Klaasist ja küprokist uue püsti panna jõuab alati, kuid seda, mis lastud igavikku kaduda, enam tagasi ei saa.