Uudised / Artiklid

Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatud esimese Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) raames toimub pealinnas mitu arhitektuurinäitust. Suurim neist on 8. septembril Kadrioru kunstimuuseumis avatud „11 Flirts” („11 flirti”), mille on kureerinud arhitekt Villem Tomiste. Näitusest vestleb kuraatoriga Heldi Ruiso. 

Arhitektuurinäitus Kadrioru kunstimuuseumi  baroksetes ruumides on esmakordne. Miks on valitud just see ruum ja kas sellel on ka mingi seos biennaali peateema maastikuurbanismiga? 

Villem Tomiste: Esimene mõte oli näitus korraldada Tallinna Kunstihoones, mis oma olemuselt on anonüümne puhaste pindadega ruum, kus tuleb „mõte” ise lavastada. Paraku olid nii Kunstihoone kui kõik teised suuremad näitusesaalid Tallinnas juba reserveeritud. Mulle on alati imponeerinud Kadrioru loss ja nii pöördusin oma näituseideega kunstimuuseumi direktori Kadi Polli poole. Ta oli kohe koostööks valmis. Maastiku-urbanism sobib Kadrioru lossi väga hästi. Barokne kunstimuuseum oma hoone, taga- ja eesaiaga on hea näide maastikuurbanismist, kus ühinevad arhitektuur,  maastikuarhitektuur, planeerimine ja ökoloogia. Seepärast mulle loss näitusepaigana väga meeldib. Erakordsust lisab tõsiasi, et pärast nõukogude aega pole Kadrioru lossis selliseid nüüdisloome näitusi korraldatud.       

Milline on näituse kontseptsioon? Kuidas  haakuvad omavahel eksperimentaalne nüüdisarhitektuur ja barokne Kadrioru loss?       

Näituse pealkiri osutab flirdile, mis tähendab, et näitusel olevad objektid ei astu otseselt dialoogi. Näiteks on Kadrioru kunstimuuseumis näituseruum pealkirjaga „Rahva elu”, kus on seintel maalid lihtsa inimese tegemistest. Selles ruumis esitletakse François Roche objekti sotsiaalsest utoopiast, mida võib sisuliselt pidada samuti osaks rahva elust. Ajaloolistel maalidel kujutatu ei loo aga otsest dialoogi Roche tööga, võime siin märgata vaid mõningaid seoseid. Mõnes ruumis on arhitektuursed tööd sobitatud muuseumisse eksponaatide materjalist lähtuvalt. Teosed on muuseumi konservatiivse kunsti keskel esitatud väga delikaatselt, mõnes näituseruumis  ei pane uusi eksponaate tähelegi. Siingi võib tuua paralleeli maastikuurbanistikaga: üks eesmärke on luua keskkond nii, et säilib terviksüsteemi tasakaal.       

Biennaal ja ka näitus „11 Flirts” räägib loodusest, säästlikust planeerimisest ja sellest, kuidas looduskeskkonna ressursid aina vähenevad. Milline on sinu arvates selle probleemi võimalik lahendus?       

Kui rääkida keskkonnast ja säästlikkusest, on esimene lähtepunkt arusaamine, et loodus ja tehiskeskkond moodustavad koos ühe keskkonna – maailma ei peaks jagama tehislikuks ja looduslikuks. Kui tehiskeskkond (kus elab enamik inimestest) mõeldagi üheks osaks loodusprotsessist ja mitte uneleda miljööst looduskeskkonnas, kuhu paljud põgeneda  soovivad, siis lahenevadki mitmed probleemid. Inimesed on viimastel aastatel liikunud linnast maale, peamiselt eeslinnadesse. Eeslinnad aga raiskavad kõige rohkem ruumi. Pigem säästab keskkonda tihe asustus, mille puhul on käepärast kõik inimesele vajalik. Näiteks on tiheasustuse korral väiksemad transpordiprobleemid, siin piisab ühistranspordist. Me ei peaks kartma tehiskeskkonda. See on samuti loodus, mille inimene on ise loonud. Inimene  on ise loonud ja tootnud lagundamatud materjalid ja ise peame tegelema ka sellega, kuidas need produktid lagunema panna, kuidas enda loodut taaskasutada. Peame õppima ehitama sama loodussäästlikult, kui seda teevad putukad või loomad.     

„11 Flirts” on väga imponeeriv näitus. Kas mõni töö on sulle endale ka üllatuse valmistanud?     

Väga tore on Fiona Sheppardi töö. Viis aastat tagasi muutis ta oma koolitöös Kadrioru lossi arhitektuuri. Ta mõtles välja fiktiivse loo ajast, mil elasid Peeter I ja Katariina II . Vastavalt oma ettekujutusele tolle aja elust, kirgedest ja võimusuhetest muutis ta lossi plaani. Loo muudab veel erilisemaks asjaolu, et leidsin selle  töö kogemata raamatust, mille tellisin sel ajal, kui alustasin näituse korraldamist. Aga ka ülejäänud tööd on väga huvitavad. Kõik väljapandud teosed kõnetavad ruumi sisenejaid ja igas näitusesaalis flirditakse vaatajaga omamoodi. Inimesele jääb võimalus ehitada ise sild lossi, ruumi ja eksponaatide vahele.   

Biennaali üks eesmärk on tekitada inimestes huvi arhitektuuri vastu, harida arhitektuuri tellijat ja aidata kaasa linnaruumi paremale planeerimisele. Kas on veel midagi, millele Tallinna arhitektuuribiennaal kaasa aitab või tähelepanu juhib?   

Kõik protsessid ja mõtted, mis tekivad mujal maailmas, leiavad niikuinii lõpuks tee ka Eestisse. Biennaali korraldajate ambitsioon on seda protsessi kiirendada. Oleme ajas 10 – 20 aastat maas. Arhitekte huvitavad samad teemad, millega tegeleb muu maailm, nad tahavad teha seda samal tasemel kui mujal. Kui me seda ei tee, siis jääme vaid taga sörkijateks. Me vajame enda kõrvale teadlikku tellijat,  sellist, kes käib ajaga kaasas ega lase meil, arhitektidel, jääda oma otsustes konservatiivseks. Tellija on aga n-ö inimene tänavalt. Me vajame partnerit, kes tõstataks ka näiteks küsimuse, miks ei tegeleta linnas asjadega nii, et siin oleks hea elada. Biennaali näituste, installatsioonide ja sündmustega püüame informeerida tellijat sellest, mis toimub arhitektuuri valdkonnas. Eesmärk on näidata, et arhitektuur on palju enamat kui kandiliste aukudega kandilised majad ning et tänapäeval tähendab arhitekti töö kõike muud kui selliste majade loomist. Seda näitab ka käesolev näitus, mis on üks võimalus nendel teemadel inimestega suhelda. Eestis on märgata, et inimesi huvitab ümbruskonna või naabruskonna elu. See on väga hea nähtus. Peamiselt on selliste seltsingute tegevus rajatud olemasoleva fikseerimisele ja piirkonna elanikkonna liitmisele. Ärgitan siinkohal rohkem küsima, milline on homne  päev, sealhulgas arhitektuuri tasandil. See võib tähendada logistikat, geomeetriat, tüpoloogiat ja palju muud. Tähtis on, et nendel teemadel mõtleks kaasa järjest rohkem inimesi.       

Mille poolest eristub Tallinna arhitektuuribiennal teistest samalaadsetest arhitektuurisündmustest?       

Kindlasti ei suuda me konkureerida Veneetsia biennaaliga. See peab olema teistsugune, sest muidu pole põhjust siia tulla. Tallinna arhitektuuribiennaal  võiks olla koht, kus just noortel on võimalus silma paista. Las suuremad näitused jäävad „staaride alleeks”, kohaks, kus kohati näeb asju, mis on paljuski juba meedia vahendusel tuttavad ning pole ehk alati enam huvitavad. Biennaali praeguse meeskonna mõte on, et biennaali võiks korraldada iga kord uus seltskond, kellel on alati ka uus visioon. See oleks huvitav, kestlik ja nii peaks saama käia ka ajaga  kaasas.

Küsinud Heldi Ruiso