Uudised / Artiklid

Niisama linnas, ERMis

25.04.2014 / Veronika Valk

Näitus „#niisama linnas”. Kuraatorid Ehti Järv, Kadri Kallast, Pille Runnel, kaasautorid näituse osalusprojektides kaasa teinud õpilased. Kujundajad Mikk Meelak, Timo Toots ning 3+1 arhitektid. Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Kuperjanovi 9, 16. V 2014 – 5. I 2015.

„Kõrvuti” heli- ja videoinstallatsioon. Kontseptsiooni autorid Kadri Lind, Marie Kliiman (linnafestival UIT). Helikujundaja Martin Kikas (Ö Stuudio), Taavi Toome valgus, Henry Griini video, Anu Salumaa graafika. Installatsioon on vaadata kuni 1. VI 2014. Sealsamas tuleb suve lõpul ka fotonäitus „Linnaaiad”, kuraator Nele Tammeaid.

ERMis kogub hoogu näituselabor, mille raames avatakse 16. mail audiovisuaalne ruumiinstallatsioon „#niisama linnas”. Kuraatorite sõnul on sihik sellel, et linnaelu kannab avalik ruum (kõnniteed, pargid, väljakud jms): „Iga inimese arusaamises kujundavad linna olemuse tema taust, identiteet, huvid. Näitusega uuritakse, kuidas lapsed ja noored avalikku linnaruumi kasutavad ja kogevad, kuidas nad seda „oma kohtade” loomise ning suhtlusmeedia abil teevad.”

Näitusele on planeeritud laste (6–13) ja noorte (14–19) kaasabil kogutud materjalid, laste ja noorte linnaruumikogemused ja -lood. Mida lapsed ja noored linnas märkavad? Kus käivad? Kuidas avalikust ruumist aru saavad ja seda mõistavad? Millist linnaruumi „kodustamise” taktikat rakendavad? Kuidas loovad linnas kujutlusvõime abil „oma kohti”? Noortel on linnaruumis liikumiseks märksa rohkem tegevusvabadust kui lastel ning n-ö hängimine on noorte „oma koha” ruumiloomepraktika. Kuraatorid on seadnud eesmärgiks luua näitusesaali nn nähtamatu meedialinn: „Linnas liikuv noor on pidevalt nutiseadmega ühenduses kogu oma suhtlusringiga, ta kannab oma sõpru kõikjal ja igal momendil kaasas. Küsime, kuidas selline nähtamatu noort ümbritsev meedialinn mõjutab tema linnaruumi kogemist ja tajumist,” öeldakse näituse kirjelduses. Näituse idee lähtub eelkõige Lefebvre’i ja De Certeau’ käsitlustest, mille kohaselt on linnaruum, nagu ka kõik muu meie ümber, sotsiaalne konstruktsioon. „Lefebvre ei nõustunud arusaamaga, et linnaruum on lihtsalt olemas, ja eristas kolme ruumist mõtlemise vormi: ruumiline praktika (harjumused, igapäevane tegevus), ruumirepresentatsioon (teadmised, kujutised ja diskursused, mis korrastavad ruumi) ja representatsiooniruumid (mida luuakse kehaliselt). Inimene loob oma linna igapäevase tegevusega (näiteks kõndides üht tänavat mööda kodust tööle ning tagasi koju), kusjuures tema suhe selle tänavaga võib olla hoopis teistsugune kui teise inimese vaade samale tänavale. „Tänavatasandil näeme, et indiviidid ja rühmad loovad omaenda linnageograafia, kasutavad linna hoopis teistmoodi, kui linna kujundajad ja arendajad olid kavatsenud,” räägivad kuraatorid, kasutades teoreetilise poole pealt ka „kolmanda ruumi” mõistet ehk miskit, mis jääb avaliku ja privaatse ruumi vahele. „Näiteks on leitud, et linnades annab mobiilside avalikule ruumile uue elu, luues „kolmanda ruumi” spetsiifilisele interaktsioonile, mis jääb väljapoole kodu ja töö sfääri. Mobiiltelefonide tulekuga linna – tänavale ja teistesse avalikesse ruumidesse – on muutunud avaliku ruumi staatus ja iseloom: sellest on saanud infojagamise ja -kogumise ning sotsiaalsete suhete hoidmise-loomise koht. Näituse kontseptsioonis leitakse, et sellise uudse avaliku ruumi tüübi, mis on ühtaegu avalik ja privaatne, võib samuti kokku võtta terminiga „kolmas ruum”. Mida näitusel täpsemalt näha saab? Muu hulgas videokaameraga nn linnajalutuskäikudel salvestatud materjali, kus lapsed tutvustavad onne jt salakohti, see tähendab näeme tänapäeva laste mänge linnaruumis, aga ka noorte joonistatud kodulinnakaarte. Joonistusvõistlusele „Unistuste onn” laekunud töödest on näitusesaali omaette keskkonnana ehitatud kolm onni.

Sarnased huvid

Küsisin, kuidas suhestub ERMi projekt sellega, mida tehakse mujal Eesti näitusepaikades/uurimiskeskustes, nt kas või arhitektuuri huvikoolis?1 „Üks täiendab teist. Kui Tallinna linnamuuseum tegi Telliskivi loomelinnakust pop-up-näituse, siis seegi lähenemisviis on üpris sarnane meie tegevusega seoses linnakeskkonnaga, ainult et meie tegutseme Tartus. Kui vaadata Eesti muuseume, siis tundub, et osalus- ja kaasamistegevus ning ideestik (ka näiteks Telliskivi pop-up-näitus, kus elanikel oli võimalik kaasa rääkida), millega ERM tegeles esimesena Eestis aktiivsemalt mõni aeg tagasi, on nüüd juurdumas ka teistes muuseumides. Selle üle on vaid hea meel. Ka „#niisama linnas” on paljuski osalusest sündinud ning näituse ajal palume inimesi appi näituseteemat laiendama osalusaktsioonide kaudu. Teeme koostööd Tartu loodusmaja linnakeskkonna ringiga, mida juhivad Linnalabori inimesed. Nii arhitektuuri huvikooli kui linnakeskkonna ringi eesmärgiks on õpetada noori ümbritsevat mõtestama. ERMi näituse ning etnoloogia-antropoloogia eesmärk on tõlgendada maailma meie ümber, seda selgitada ning seeläbi kasvatada tolerantsust „teise” suhtes. Muuseumides ning urbanistikas ja arhitektuurivallas toimuva saab tegelikult koondada ühe suurema eesmärgi alla, sõltuvalt asutuse profiilist, uurimise traditsioonidest jms varieeruvad lihtsalt viisid, kuidas teemasid käsitletakse. Sellega aitame noorel inimesel mõista, et see, kuidas me linnaruumi enda ümber kogeme ja mida seal märkame, on väga paljuski seotud meie taustaga. Me ei mõtiskle sageli ju üldse oma keskkonna üle, võtame seda kui etteantud füüsilist tegelikkust, mida kahtluse alla ei seata. Aga linn pole ainult majad ja tänavad, vaid selle juurde kuulub seegi, mida linnaelanikud nendes majades ja tänavatel päevast päeva teevad,” selgitab kuraator Ehti Järv.

Milline on ERMi suund Eesti linnaelu käsitlemisel? Kuidas haakub see mujal Põhja- või Baltimaadel, aga ka Euroopa näitusesaalides ja urbanistika teadustöös toimuvaga? „ERM on teadupärast etnoloogia suunaga muuseum: vaatame linna seal tegutseva inimese perspektiivist, seda, kuidas inimesed oma igapäevaste tegemistega ümbruskonnale tähendusi annavad ja seda tõlgendavad. Kahjuks pole etnoloogid Eestis linnaetnoloogiaga süvitsi läinud; ülikoolidest on tulnud küll mõned lõputööd (sh tänavakunsti alal Tartu ülikoolis, nt Keiu Telve bakalaureusetöö),2 kuid eraldi alamdistsipliini pole välja kujunenud. Tallinna ülikooli antropoloogid uurivad linnakeskkonda võib-olla veidi järjepidevamalt eelkõige tajuantropoloogia vallas, uuritakse nt linnahelisid.3 Eeskujuna tuleb nimetada Londoni muuseumi (Museum of London), mis on küll linnamuuseum, kuid üks osalusprojektide lipulaevu Euroopa muuseumide seas. Selle käsitlusviis ja tegevustik on ideoloogilises plaanis meile väga meelepärane ja ERMi omaga sarnane,” lisab Järv.4

Linnafestivali UIT kohtumis­installatsioon „Kõrvuti”

Sealsamas ERMi näitusemajas avati 11. aprillil ka heli- ja videoinstallatsioon „Kõrvuti”, mis võitis eelmisel aastal ERMi korraldatud linnaruumiteemalise näituseideede võistluse. Linnafestivali UIT eestvedajad Marie Kliiman ja Kadri Lind on toonud anonüümsesse näitusesaali sooja, isikliku ja kohati isegi kohmaka suhte võõraga. Ka selle installatsiooni keskmes on suhtlus inimese ja inimese ning linna ja inimese vahel. „Elame linnades üksteisele lähedal ja võime tegutseda samas rütmis, ent kogutud lood näitavad, et inimesed tunnetavad ja mõtestavad linna sellegipoolest väga erinevalt. Installatsioon koondab inimeste perspektiivid, käitumisrituaalid, meenutused ning mõtisklused avaliku ruumi teemal,” ütlevad autorid.

Mida peaks külaline „Kõrvuti” installatsioonilt ootama või vastupidi – mida mitte eeldama? „Külaline võiks olla pisut ootusärev – keda ta seal ruumis küll kohtab? Oleme palju mõelnud hetkele, mil uue inimesega suheldes kaob ära too võõrastamise moment: enam ei pea muretsema selle pärast, et ta tahab sulle midagi rääkida, mida sa kuulda ei soovi. Hetkele, mil hakkad kaaluma, et ehk seisab su vastas too maailmalemmikuim inimene, keda sa seni lihtsalt märganud pole,” selgitavad kuraatorid.

Millised on tulevikuplaanid selleks aastaks? Kas ka sel suvel-sügisel tuleb uitamisfestival ja kas ka seal on teemaks linna ja inimese suhtlus? „Tuleb ikka. Ja juba 14. kuni 16. augustini. Püüame otsest püstitatud teemat vältida, et mitte kava valikut piirata, sest teatav juhuslikkus võib luua ennustamatuid kooskõlasid ja ehk isegi tervistavaid ebakõlasid. Läheme tagasi „allika” ehk elaniku juurde, kes tegelikult linnas liigub ja ruumi oma äranägemise järgi kasutab. Selle aasta programmi koostades hakkas välja kujunema mitmete füüsiliste ja filosoofiliste perspektiivide uurimine ja nendega eksperimenteerimine, ent kuna kõik teosed on kohaspetsiifilised, siis peame veel vaatama, kuhu nad meid viivad. Usume, et iga esineja väärib ruumi, mis ta teosega nagu valatult kokku sobib ja terviku moodustab. UIT kutsub tartlasi kaasa mõtlema, kuidas me linna tunnetame ja miks me seda nii teeme,” räägivad kuraatorid.

Kas pärast 1. juunit, kui näitus „Kõrvuti” suletakse, on Tartus veel „võõraid”? „On. Ja peabki olema. Ka festivaliga tegutsedes oleme mõistnud, kui palju mõnu pakub võõrastega suhtlemine. Mitte ainult meie ise pole uitajad, vaid seda on ka meie publik. „Kõrvuti” projektiga kummutasime lõplikult müüdi, et eestlased on häbelikud ega mängi kaasa – vastupidi, mängivad ja kuidas veel,” rõhutavad kuraatorid.

Fotonäitus „Linnaaiad”

ERMis on suve lõpupoole tulekul ka fotonäitus „Linnaaiad”, kus kuraator Nele Tammeaia uurib oma fotoprojektiga aiapidamist linnakeskkonnas – aedasid läbi inimese. Portreelood jutustavad, milline tähendus on aial inimese argielus, kuidas on võimalik linnakeskkonnas aedu luua ja kuidas see muudab keskkonda ja inimest selles. „Aiad võivad olla nii privaatsed kui ka avalikud, aga tihti on nad mõlemat, üheaegselt. Isiklikus sfääris kõneleb aed inimese isikust, kuid avalikus linnaruumis muutub see poliitiliseks. Aiad mõjutavad linnaruumi visuaalselt, muudavad selle dünaamikat, tõstatavad küsimusi asumi ja elanike osatähtsuse kohta ruumikasutuses,” ütleb autor.

1 Vt ka http://www.arhitektuurikool.ee

2 Keiu Telve, Tänavakunst Eestis Tallinna ja Tartu näitel. Juhendaja Aimar Ventsel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2012

3 Jaak Sova, Auricular City: Sonic Dwelling in the Urban Environment of Tallinn. Supervisor Carlo A. Cubero. Bachelor Thesis, Tallinna Ülikool, 2012

4 Vt ka http://www.museumoflondon.org.uk/docklands/whats-on/exhibitions-displays/many-east-ends

Allikas: Sirp