Uudised / Artiklid

Orgaaniline arhitektuur – inspireeritud inimesest ja loodusest

01.03.2013 / Leele Välja

Näitus „Orgaaniline arhitektuur – inspireeritud inimesest ja loodusest” arhitektuurimuuseumis 16. II – 24. III, kuraator Pieter van der Ree (Holland), korraldajad Eesti Arhitektide Liit, Eesti Arhitektuurimuuseum ja Tartu Vaba Waldorfkooli Selts.

Arhitektuurimuuseumis avatud orgaanilise arhitektuuri näitus pakub sissevaate orgaanilise arhitektuuri kui ilmingu enesekuvandisse, luues sellega konteksti mõistmaks galeriikorrusel eksponeeritud Tartu Waldorfi kooli võistlustööde näitust. Näitus ja selle avamispäeva väike välkkonverents on toonud meieni ühe laiahaardelise nähtuse, mille tõlgendustes kohtab nii loomulikku maailmanägemist kui vahel ka fanaatilisusse kalduvat usku nn õigete lahenduste olemasolusse.

Mis on orgaaniline arhitektuur ja kuidas seda mõista?

Orgaaniline arhitektuur kuulub selliste nähtuste hulka, mida tõlgendatakse laias diapasoonis, keskendudes vormile, keskkonnale ja tänapäeval üha populaarsemale ökoloogilisusele. Kõik need elemendid on orgaanilises arhitektuuris olemas, kuid sugugi mitte alati ja üheaegselt. Kõige tabavamalt võttis orgaanilise arhitektuuri olemuse kokku välkkonverentsil esinenud Coburgi rakendusteaduste ülikooli professor Karl-Dieter Bodack, kes rõhutas, et orgaaniline arhitektuur ei ole stiil, vaid disainiinstrument ja mõtteviis. See on lähenemisviis, kus funktsiooni ja vormi kõrval asetatakse kesksele kohale inimene ning püütakse saavutada inimese ning loodusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna orgaaniline tasakaal.

Termin „orgaaniline arhitektuur” hõlmab kirevat valikut lähenemisi ja väljendusviise. Arhitektuuri ei nähta pelgalt kultuuri ja ühiskonna väljendusena, vaid ka ruumina, mis mõjutab inimeste sise- ja väliselu. Inimolendit nähakse füüsilise, psühholoogilise ja vaimse üksusena, kes on ümbritsevaga kõigil neil tasanditel ühendatud.

Ajal, mil arhitektuuris valitsevad suuresti majanduslikud kaalutlused, tehnilised võimalused ja regulatsioonid, püüeldakse orgaanilise arhitektuuriga tervikliku lähenemise poole, hõlmates ka ökoloogilisi aspekte, kultuurilist tähendust ja vaimsust. Selle mõtteviisi teerajajad olid XX sajandi alguses Louis Sullivan, Frank Lloyd Wright, Antoni Gaudí ja Rudolf Steiner, kes ammutasid inspiratsiooni eluslooduse põhimõtetest, igaüks omal moel. Gaudí ekspressiivsete skulpturaalsete sirgjoont välistavate amorfsete vormide kõrval näib Wrighti looming konstruktiivne ja selgepiiriline. Juba esimestest katsetustest selles valdkonnas on näha lähenemisviiside paljusus. Just see ongi üks võti orgaanilise arhitektuuri professori Pieter van der Ree * koostatud näituse mõistmiseks.

Meie arhitektuurimaailmas kipub nii mõnigi kord domineerima arusaam, et on olemas üks ja õige lähenemisviis, „hea maitse” etalon. Kuigi postmodernistlik ajajärk on juba ammu rehabiliteerinud nii-öelda arvamuste paljususe, kipub see iseenesest modernistlik arusaam mõningates esteetistses kategooriates visalt püsima. Orgaaniline arhitektuur tõstab esteetiliste kategooriate kõrval esile teistsugused väärtused ja nii võivad selles võtmes loodud tööd olla üllatus nii mõnelegi maitsepolitsei kalduvustega vaatajale. Kas ei ole aga eri eluvormide paralleelne ja üksteist täiendav eksistents üks eluslooduse püsimise eeldusi? Ehk on ka arhitektuuri mitmekesisus, kus ei puudu omad tipud, kultuurilise elujõu eeldus?

Näitus kui didaktiline dialoog

Eespool öeldut aitab visuaalselt lahti mõtestada näitus arhitektuurimuuseumis. Väljakutsena usule, et on olemas õige ja vale, hea ja halb arhitektuur, näidatakse, kuivõrd palju võivad erineda ühe lähenemise raames sündinud hooned. Nii on väljas hulk teada-tuntud ikoonilisi hooneid orgaanilise arhitektuuri taassünni ajast 1950.-1960. aastatest nagu Müncheni olümpiastaadion, Sydney ooperimaja, Le Corbusier’ Ronchamp’i kabel, Eero Saarineni New Yorgi lennujaam, Hans Scharouni Berliini filharmoonia, Alvar Aalto Finlandiatalo, aga ka selle uut tõusu tähistavad Santiago Calatrava skulpturaalsed teosed viimastest kümnenditest jm. Need on hooned, mille monumentaalsus ja professionaalsus ei jäta ükskõikseks ühtegi arhitektuurivaldkonnas tegutsejat ning millel on juba koht klassikute hulgas. Nende kõrval on aga esindatud orgaanilise arhitektuuri üks jõulisemaid koolkondlikke ilminguid Waldorfi koolide ja keskuste hoonete näol, mille puhul võib rääkida teatud stiiliühtsusest ja mis seostuvad sageli esimesena orgaanilise arhitektuuriga.

Selle lähenemise alustalaks on juba sadakond aastat antroposoofide kindel veendumus, et kuna looduses puuduvad sirgjooned ja mehaaniline korrapära, siis tuleb seda vältida ka inimese elu- ja õpikeskkonnas. Kuigi selle stiili eelkäijaks peetud antroposoofia keskus Goetheanum Baseli lähistel on omas ajas vägagi majesteetlik ja arhitektuurilt intrigeeriv teos, on selle valdkonna hilisemad katsetused jäänud paljuski kinni mehaanilistesse vormikordustesse ja geomeetrilise selguse vältimisse. Seetõttu kipub just antroposoofilise arhitektuuri viimaseid kümnendeid puudutav osa näituse üldpildis kõige nõrgemaks jääma. Seejuures on see nagu link galeriil välja pandud Tartu Waldorfi kooli arhitektuurivõistluse töödele, nende lähenemisviisi ja ka žürii otsuste tagamaade adumise võti on peidus just siin. Meie kultuuriruumis on ikka hinnatud pigem selgust ja konkreetsust, näitus on kui harjutus mõistmaks ülakorruse väljapanekut, mis nii mõneski vaatajas on arusaamatust tekitanud. Kahjuks on ka näituse üldkujundus kantud orgaanilise arhitektuuri nii-öelda antroposoofilise suuna ideoloogiast ja jääb oma ebamäärase värvikäsitluse ja geomeetrilise korrapära välistamisega muuseumi kargelt konstruktiivses saalis võõrkehaks.

Näituse pildiline osa on arhitektuuriloo tundjale ehk huvitav vaadata, kuid avastamisrõõm jääb pigem siiski tudengile ja tavavaatajale. Näituse rosinaks võib aga pidada vormiloogika analüüsi, nn didaktilisi mudeleid, kus peeglite abil tehakse „puust ja punaseks” orgaanilise arhitektuuri mõistes loomulike vormide teke, näiteks Gaudí kuulsate kaarte ja võlvide päritolu.

---

* Pieter van der Ree on orgaanilise arhitektuuri professor Alanuse ülikoolis Bonni lähedal Saksamaal.

Allikas: Sirp