Uudised / Artiklid

Ostumekad suretavad väikeärid ja linnaelu

13.12.2011 / Risto Vähi

Kaubanduskeskused suretavad välja ümbruskonna linnaelu ning seda protsessi saaks peatada vaid teadliku planeerimisega, usub Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi.

Tallinn on linnaplaneeringult hakanud minema üha enam Ameerika Ühendriikide keskmise suurusega linnade teed, kus olulised inimeste käiguteed koonduvad suurtesse sõlmpunktidesse ning ülejäänud linn muutub üha monofunktsionaalsemaks. Eriti avaldub see kaubanduskeskuste rajamisel, mille puhul suur ostumeka suretab välja ümberkaudsete tänavate väikeärid, laiemalt kogu tegevuse, mis võiks koonduda ühisnimetaja “linnaelu” alla.

Globaalses ruumis pole probleem sugugi uus. Seda on vaaginud väga erinevad riigid ning lahendusi on mitmesuguseid. Põhjamaad on hakanud mõnel pool seadma piiranguid suurte kaubakeskuste rajamisele kesklinna, säilitamaks traditsioonilisi äritänavaid. Mõnedes valitsuste poolt enam reguleeritud majandustega riikides on piiratud aga välismaiste kaubanduskettide sisenemine, et säästa oma väikepoodnike töökohti.

Olenemata piirangu otsesest sihist, on kaudseks ideeks siiski sajandite jooksul välja kujunenud linnaeluliste traditsioonide säilitamine, mis loomulikult ei välista kaasajastumist. Olgu nendeks siis väikepoed, kohvikud, promenaadid või trammid.

Olen jälginud arenguid Eestis. Näinud, kuidas erinevates asumites sulgevad iga suurpoe tulekuga väikepoed ja kohvikud uksi. Oma hoobi andis ka majandussurutis, sest inimeste ostujõud muudkui langeb. Kõndides näiteks Tallinna kesklinnas ringi, hakkab üha enam silma tolmunud akendega tühje äripindu, kuhu uue asuka leidmine on tihti juba pikemat aega takerdunud.

Eesti eripärad

Põhjuseid, miks Eesti linnaplaneerimine on euroopalikest tavadest omajagu eemaldunud, tuleb otsida ajaloost. Kui esimese vabariigi ajal arenes linnakultuur jõudsalt ja turumajandus tekitas palju ärisid, siis nõukogude aeg lõhkus plaanimajanduse ja riigistamisega pea kõik, kuigi pisipoode oli ka tol ajal omajagu ning eriprojektiga kesklinnamajade alla projekteeriti ka kauplusekorrus. Magalates arenesid juba ABC-tüüpi ostukeskused.

Taasiseseisvumise saabudes tabas Eestit kõigepealt väikepoodide asutamise laine ja neid tekkis vähegi mõeldavatesse kohtadesse. Seejärel, majanduskeskkonna korrastumisega seoses ning välisinvesteeringute hulga kasvades, algas ketistumine. Üsna pea sai tarbijale selgeks, et suure käest on odavam osta kui väikese käest. Ja kui seda saab teha ühest majast, autoga treppi sõites, siis veel parem.

Kui suur vasikavaimustus läbi sai, hakkas üha suurenev seltskond inimesi igatsema mõnusat linnakeskkonda, mis on mõeldud jalakäijatele, kus on vahvad poekesed ja kohvikud. Ja seda kohaliku elaniku jaoks, mitte turistile turisti hinnaga.

Igatsus selle järele avaldub eriti siis, kui käiakse teistes riikides reisil ja õhatakse rahvast tulvil tänavate järele, kus mõnusas kohvikus klaasike veini võeti. Ja seda ka Eestiga sarnase kliimaga Helsingis või Riias.

Kaubakeskus pole halb, kuid igale poole ei sobi

Just sellise seisukoha on võtnud osa Skandinaaviamaade suurlinnadest, mis on hakanud kartma, et traditsiooniline äritänavate süsteem võib välja surema hakata. Ja vastuseisu kaubanduskeskustele seatud piirangute osas elanikkonna poolt ei ole. Pigem kaasneb uue ostukeskuse ehitamisega hoopis kriitikatorm.

Näiteks Norras on juba mõned aastad olnud keelatud suuremate kui 3000-ruutmeetrise üldpinnaga ostukeskuste rajamine valimatult kõikjale. Suured kaubakeskused tohivad seaduse kohaselt asuda vaid suuremate teede ääres, kus liigub ka ühistransport.

Kas nii tasuks mõelda ka Eestis? Linnakeskuseid hõlmavad ostukeskused on meil juba ära ehitatud ning neid sunniviisiliselt maha lõhkuma hakata oleks totter ja vaba ettevõtluskeskkonda riivav tegevus. Pigem võiks hakata toetama pisiäride teket, parandades ettevõtluskeskkonda ja rakendada soodustusi. Üha kasvav hulk teadlikke tarbijaid, kes eelistavad ainulaadsust ja näiteks kohalikku maitset, oleks ehk tänulik klientuur.

Samas tuleb lahendada olulisim küsimus: kuidas suudaksid väikepoed hoida hindu vähemalt samal tasemel suurte kaubakettidega, mis saavad kaupa sisse osta oluliselt soodsama hinnaga? Elanike ostujõudu arvestades on see eluliselt tähtis küsimus.

Teine oluline küsimus on raha, mida väikepoe omanik peab kasutatava pinna eest välja käima. Lisaks üürile tuleb tasuda üha kallinevaid kommunaalkulusid ning Tallinnas maksimummäärale viidavat maamaksu. Kõik need kulud peab lõpuks kinni maksma ostja.

Kolmanda probleemina võib tõstatada ka kliima, mis meie laiuskraadil on tihti üsna ebasõbralik. Samas, kui vaadata, mis kenal talveõhtul kasvõi Helsingi äritänavatel toimub, ei näe ma jahedas temperatuuris küll väga erilist probleemi.

Ehk tasuks ka linnaplaneerijail asuda teema kallale ja panna rangemalt paika, kuhu kui suuri kaubakeskusi rajada võiks ning eristada piirkonnad, kuhu kerkivad vaid korteritega või kuhu koonduvad poekorrustega elamud. Nii saame paremini hoida üht linnale omast elementi – linnamelu.

Allikas: Äripäev