Uudised / Artiklid

Milline sisekujundusobjekt oli Jaani kirik Peterburis? Kuidas selle tegemine välja nägi?

Juta Lember: Jaani kiriku ehitas kohalik Eesti kogudus 1860. aastal, Peterburis elas sajandi lõpul umbes 22 000 eestlast. Enne kiriku valmimist üüris kogudus jumalateenistuseks teisi ruume, soome kirikult näiteks. Nõukogude ajal kirik muidugi konfiskeeriti ja ehitati ümber, tehti sisse vahelaed ja võeti maha torn. Seal olid vist mingid kontorid. Nõukogude perioodi lõpus seisis see aga päris tühjalt ja lagunes.

Arhitektuurilis-ehituslik projekt tehti Peterburis. Projekti pealt võib lugeda, et projekti direktor on keegi Fomin B. B. ja autor Rodina M. A., aga ma ei ole kunagi nendega kohtunud. Kummaline küll …

Esimest korda rääkis Aivar Mäe mulle selle kiriku tegemise plaanist aastal 2007, aga vahepeal olid aprillirahutused, suhted Venemaaga läksid väga kehvaks ning ilmselt seetõttu jäi töö seisma. Kui siis ühel päeval taas ärgati, oli kiire – paari kuuga pidi saama projekti valmis. See oli hea, et objekt oli mul kuskil ajusoppides paar kuud juba laagerdunud. Jaani kirik ei ole mingi stiilipuhas arhitektuur, seepärast polnud siin ka mõtet hakata mõnd vana stiili jäljendama. Vanast interjöörist ei ole ka mingeid pilte säilinud. Interjöör, erinevalt arhitektuursest kehandist, ei olnud ka muinsuskaitse all. Minu ülesanne oli projekt kooskõlastada vaid Eesti Kontserdi juhtidega, arhitektuurset osa ei tohtinud ka palju puutuda. Kirikuruumid olid planeeritud palju madalamaks – majja tuli lisakorrus sisse. Kirikusaal planeeriti ülemisele korrusele, keldris ja esimesel korrusel on abi-, majutus- ja koguduseruumid. Alguses tundus see väga võõras – sisse minnes kiriku tunnet üldse ei tekkinud. Üleval saalis on see tunne aga päris olemas. Majutusruumid on vajalikud seepärast, et seal saaksid peatuda kirikus esinevad eesti muusikud. Niipalju sai venelaste projekti muudetud, et nende poolt pakutud betoonist vahelagi saalis jäi ära: sellega sai saalimahtu juurde, see oli akustika seisukohalt väga vajalik. Jäid sellised nn hõredad laed. Akustika osa lahendas Linda Madalik. Saali üldlahendus on hästi lihtne ja hele, mulle oli oluline avarus. Mõtlesin, et vene kirikud on kõik väga uhked, kulda ja karda täis, ega nendega võistelda pole mõtet. Põrand on tume, mustaks peitsitud tamm. Musta ja valge kontrast, mida täiendavad hõbedased detailid ning särav valgus, loob elegantse põhjamaise ruumi. Seinte paneelid on tehtud akustikast lähtuvalt reljeefsed, see on piisavalt detailirohke. Mul oli määratud, et seinapaneelid peitsitakse valgeks, aga kui kohale läksin, oli kõik roosa … Lasin siis kerge valge värvikorra peale panna. Pingid saab vajadusel kokku lükata. Siin toimub ka hulk eesti seltsi üritusi, siis peab saama põranda vabaks. Eks see kujundus on üsna askeetlik, aga maksumus oli ka ainus asi, mille tellija kindlalt ette andis.

Ma olin kuulnud, et Aivar Mäe on raske inimene. Temaga koos tööd teha oli küll väga hea! Ta on konkreetne, ütleb, millistele tingimustele peab üks või teine asi vastama, aga kui suudad selgitada, et just see lahendus on siin hea, siis ta usub professionaali ja teeb kõik selleks, et pakutud lahendus ellu viia.

Käisin kohal üle kahe nädala, tihti koos Eesti Kontserdi inimestega, tihti ka välisministeeriumi autoga, see oli mugav – piiriületus käis kergelt. Aga ka bussiga kohalkäik oli üsna mõnus: hommikul Peterburi ja õhtul tagasi Tallinnasse.

Palju detaile tehti Eestis: altar, ristid, valgustid jne. Aga niipalju kui võimalik, võeti materjal siiski Venemaalt. Põhjuseks on hirmus kõrged tollimaksud. Sama palju, kui kulus raha näiteks Standardi mööblile, mis kontoriruumidesse läks, tuli maksta ka tolli.

Kirikut ehitas Eesti firma Facio, kelle tublid ehitusjuhid, kes valdasid vabalt nii eesti kui vene keelt, said selles ekstreemses olukorras väga hästi hakkama. Kasutati kohalikku tööjõudu, kes oli üsna ettearvamatu: pärast esimese palga laekumist paljud enam objektile ei ilmunud ...