Uudised / Artiklid

Pealelend: Martin Melioranski

16.09.2011

8. septembril oli arhitektuurimuuseumis uue Ehituskunsti esitlus. Oled seekordse numbri külalistoimetaja, millele keskendusid?       

Ajakirja Ehituskunst järjekorranumbriga 53-54 peateema on arhitektuursed dialoogid: nii dialoogid, mis toimuvad suuremas ühiskondlikus mastaabis, suhtes erialast väljaspool olevaga, kui ka need, mis uurivad professiooni olemust lähemalt ning kirjeldavad selle sisemist  ülesehitust. Olen külalistoimetajana valinud autorid, kes harutavad lahti ja põimivad kokku dialoogi mõistet väga erinevatel tasanditel: keelesiseselt (Yehuda Safran), uudsete diagrammide (Raul Kalvo) ja diskursustega (Eik Hermann ja Anti Saar, Toomas Tammis, Kaja Pae), töövoogudena, mis on jõudnud nii reaalselt püstitatud ehitisteni (Roly Hudson), eksperimentaalsete mikrourbanistlike sekkumisteni  (Anne Save de Beaurecueil ja Franklin Lee) kui ka mõtestatud inimtegevuse ühendamiseni globaalses plaanis (Karl Chu).        

Räägi palun mõni sõna neist autoritest lähemalt.       

Karl Chu puhul on tegemist ühe krüptilisema tänapäeva arhitektiga, kes on mõjutanud oma eksperimentaalse loomingu ja kirjutistega väga mitmeid tuntud tipparhitekte. Mõnekümne  aasta tagune Daniel Libeskindi õpilane on ehk kõige paremini kursis müütide, keele süvastruktuuride, filosoofia, arhitektuuri, geeni- ja biotehnoloogia ning arvutusliku modelleerimise kokkupõimimisel tekkivate metafüüsiliste ja füüsiliste tulemustega. Yehuda Safran on aastakümneid arhitektuuriga tegelenud kultuuri süvakihte tundev arhitektuuriteoreetik, kes juhtis 1980ndatel Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli  teooria osakonda kooli pikaajalise juhi Alvin Boyarsky kutsel. Seal toimusid ka tema kureeritud olulised näitused Adolf Loosist ja Frederick Kieslerist. Viimasel kahel kümnendil on ta valdavalt tegutsenud Põhja-Ameerika parimates koolides (sh Columbia ülikoolis New Yorgis, Prattis, Cornellis, Harvardis), olnud lähedalt seotud maailmakuulsa arhitekti Steven Holliga, kellega koos ta on Columbia ülikoolis juhendanud magistristuudioid ning kellest  ta on kirjutanud mitmeid artikleid. Yehuda Safran on publitseerinud hulgaliselt artikleid arhitektuuri tippajakirjades, Ehituskunstis publitseeritut peab ta üheks oma paremaks tekstiks. Füüsikule omase täpsusega eraldab Kaja Pae (TÜ teoreetilise füüsika doktorantuuris õppiv arhitekt) mõisted „juhtumisi” ja „juhuslikkus” ning rakendab neid linnaliste arengute uurimisel.  Värskena, kuid väga läbimõelduna mõjuvad nii filosoofide-kirjanike Eik Hermanni ja Anti Saare dialoog arhitektuuri ja inimühiskonna teemal kui ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna dekaani Toomas Tammise arutlus planeerimisprotsessi kui teose üle. Noor eesti arhitekt Raul Kalvo toob infograafiliselt meieni globaalse lennuliikluse ja sellest tuleneva inimeste liikumise. Selleks  et toimuvatest protsessidest aru saada, tuleb lühikesed pildiallkirjad panna kokku globaalkaardistustel kujutatuga.

Sellised protsesse ning neist tulenevaid tendentse saab esitada, kui pihustada andmebaaside moodustamiseks füüsiline maailm oma haaratavates osades „bittideks ja baitideks” (ehk muuta see digitaalseks). Viimaste nähtamatu „tekst” ning selle omakorda täppis-visualiseerimine on kaasaegses maailmas töötava arhitekti jaoks kujunemas vältimatuks abivahendiks üldisematest arhitektuuri ja linnaehitust mõjutavatest protsessidest adekvaatse pildi loomisel. Läbi õppejõutöö prisma kirjeldavad Anne Save de Beaurecueil ja Franklin Lee Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli töötubasid koostöös Hollandi Arhitektuuriinstituudiga São Paulos, sidudes arhitektuuri nii kliima kui ka kultuuriga.  Hetkel Kanadas töötav briti arhitekt Roly Hudson käsitleb parameetrilise geomeetria ja digitaalse info ringlusega esile kerkivaid protsesse arhitektuuris ja projekteerimisel. Kogemus Aviva staadioni (mis muuseas sai ka ühe tänavustest Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi kuldmedalitest)projekteerimis- ja ehitusprotsessist kajastub rohketes illustratsioonides, millest osa on valminud spetsiaalselt meie ajakirjale.  Kokkuvõtteks võin öelda, et arhitektuuri ja selle uurija vahelises dialoogis on olulisel kohal ka distants – mõõde kõige üldisemas tähenduses, mis annab sisulise aluse arhitektuuri uurimiseks, seekord paljude vastandumisteta (nt sees-väljas, idee-teostus, ehituskunst), mis on olnud arhitektuuri kaaslasteks aastatuhandete jooksul. See distants muudab autorite kirjutatu dialoogiks, loodetavasti ka lugejaga.

Allikas: Sirp