Uudised / Artiklid

Puust tehtud majad, aga mis siis?

17.08.2012 / Karin Paulus

Näitus „Agulist arhitektuurini. Tallinna puitmajad” arhitektuurimuuseumis kuni 15. IX, kuraatorid Monika Eensalu, Oliver Orro ja Leele Välja, kujundaja Kristo Kooskora.

Arhitektuurimuuseumis on veel mõnda aega üleval Monika Eensalu, Oliver Orro ja Leele Välja koostatud mastaapne näitus „Agulist arhitektuurini. Tallinna puitmajad”. Probleemiasetus on mõneti üllatav, sest juba 1999. aastal tutvustati samas kogu Eesti puitarhitektuuri ning ka Soomes toimuvat. Miks siis nüüd äkki jälle sama teema? Eriti kui arvestada, et toonast väljapanekut saatnud Karin Hallas-Murula koostatud sisukale kataloogile midagi väga põhjapanevat juurde lisada ei ole. Ja kui juba kodumaised puitehitised on fookusesse võetud, siis milleks piirduda ainult pealinnaga, kui ometi on just siinsed paigad peaaegu poolele riigi rahvastikust mujal olevatega võrreldes ikka palju tuttavlikumad? Vahvat puitarhitektuuri leiame nii Narva-Jõesuust, Haapsalust kui ka Rakverest, aga ka Lahemaalt, äkilisemaid puitmaju uudisasumitest.

Ka tundub puidust ehitamise rõhutamine arhitektuuri esteetika ja ka ühiskonna seisukohalt siiski teisejärguline. Ma mõistan täiesti, et metsa- ja puidutööstus korraldab oma haldusala väetamiseks ning väärtustamiseks puitarhitektuuri konkursse ja näitusi ning sama teevad oma valdkonnas ka betooniettevõtjad ning tellisetegijad. Miks peaks aga sõltumatu muuseum tegema vabatahtlikult sama? Ehitustraditsioonide tundmine on väärtuslik, ent siiski on naiivne pidada üht materjali ülimuslikuks. Kuigi eesti arhitekt võib patriootlikult kasutada kodumaise tööstuse rõõmuks puud, on siiski tobe nõuda uudsete tehnoloogiate ja aineste eiramist ning loominguliste ideede tingimusteta puitu nikerdamist. Puitu heroiseeriv suhtumine paistab silma just muinsuskaitsjate hulgas ning XX sajandi industriaalsemale tipparhitektuurile kiputakse liiga tegema, eelistatakse just puitmaju. Nii näiteks lasti lammutada Narva maantee ääres Voldemar Herkeli noobel ning innovaatiline Kadrioru kohvik (valminud 1964–1970) ja kästi taastada kohutavas seisus tsaariaegne suvitusvilla Mon Repos.

Ometi on tore, et vanu puitmaju vähemasti Kadriorus, Kalamajas ja Pelgulinnas väärtustatakse ning isegi jõukas inimene ei häbene elada enam ümberehitatud töölisbarakis. Endisaegsetest agulitest on saamas ümbruskonnast teadliku, mõneti ka uue vaimsusega seotud elustiili kantsid. Imagoloogiliselt ei ole kahjuks nii hästi läinud ääretult ergutava arhitektuuri, linnaarenguliste kihistuste ning ülla maastikuga Koplil. Loodetavasti aitab sulnist suvemiljööd kultiveeriv näitus Kopli piirkonna meeldivama kuvandi loomisele veidikenegi kaasa.

Väljapanek on mahukas ning sisukas ja siin jätkub tükiks ajaks nii vaatamist kui ka lugemist. Tänuväärselt pole juttu ainult sellest, mis on alles, vaid tähelepanu on suunatud ka hoonetele, mis on näiteks maha põlenud (suveteater, paljud suvilad), teede laiendamise või krundiomanike uute plaanide pärast lammutatud või lihtsalt niiviisi ümber ehitatud, et kõik omanäoline on hävinud. Siinkohal ei paista halvas mõttes silma mitte niivõrd viimaste aastate õnnetud katusekorrused, vaid kunagiste majavalitsuste kapitaalremondiga tehtud laastamistöö. Nagu nüüdsel ajal kombeks, pole kuraatorid pööranud oma pilku ainuüksi kogenud arhitektide meistriteostele vaid ka argisemetele asjadele. Viimased muutuvad tänu teaduslikule süvenemisele sama adrenaliinikogust pakkuvateks kui metalliotsijaga põllul sammumine. Usun, et näitusel käinu tunneb, et Tallinnas on praegugi palju avastamist nii endiste töölisasumite kui ka näiteks sakraalhoonete seas. Kui paljud meist on näiteks osanud enne tähele panna Erich Jacoby kavandatud endist adventistide, nüüdset nelipühilaste rahvusromantilist palvelat Tatari 52 (valminud 1922)?

Tekstidest võluvad kõige enam Oliver Orro põhjalikud puitmajade analüüsid, samuti teevad oma uurimisalasse kena sissevaate Monika Eensalu, Aleksandr Pantelejev ning Egle Tamm. Leele Välja hoogsad pealkirjad tunduvad nende kõrval natuke liiga lihtsad. Anni Martin tutvustab Lenderi maja ning peab seda linnaeestlase arhitektuuriteadvuses sama oluliseks kui maainimesele rehetaret, seda võiks pidada eesti linnakultuuri hälliks. Mulle tundub see siiski liialt kena konstruktsioon, mis ülehindab inimeste arhitektuuriteadlikkust ning arhitektuuri kohta identiteediloomes. Kas ei elata ikka sageli vanas või uues, kollases või punases, puit- või kivimajas, kolmetoalises korteris või omaette majas? Seevastu lihtsam on nõustuda Eensaluga, kes leiab, et noore vabariigi aegu telliti sageli veidi vananenud esteetikaga eramuprojekte, kuna alles hiljuti maalt linna kolinud rahva meelest olid sellised ehitised eriti linnalikud. Mõtisklesin ka Orro väite üle, et majapidamistööde mahukuse tõttu vajasid jõukamad kodumasinate-eelsel ajal teenijaid. Väidaksin vastu, et nii on küll mugavam, ent ikka on tegu pigem staatusest tingitud nähtusega, sest rikka inimese füüsis ei erine pööbli omast kuidagi viisi. Kodumasinad mitte niivõrd ei kergenda (naiste) elu, vaid nende abil saab rohkem töid ära teha ehk lõppkokkuvõttes tuleb tööd juurde.

Mulle meeldib, et piltide alla on ilustamata kirja pandud ka eri perioodidel hoonetes tegutsenud asutused ning näiteks Mardi tänava bordellist pole saanud salong, nagu vanarahval jänesest haavikuemand.

Üpris napilt on markeeritud nõukogude periood, mainitakse, et toonane poliitika soosis massehitust ning puidust sai peamiselt fassaadimaterjal ja läbinisti puidust ehitati näiteks suvilaid (väljas on väga efektne näide Raine Karbi loomingust). Kui varasemast perioodist on väljas nii tsaariaegsete tüüpfassaadide mugavdused kui ka ilma mingite mugavusteta kööktubadega barakid, siis kas arhitektuuri originaalsuse ning plaani läbitöötatuse poolest poleks leidnud siiski enam näiteid?

Kui XIX sajandi historitsism ja XX sajandi esimene pool on põhjalikult kaetud, siis kõige värskemate hoonete juures tuleb tunnistada, et puidutöösturite korraldatud „Aasta puitehitise” arhitektuurivõistluste raames on olnud võimalus kogeda ka huvipakkuvamaid ning vähem stereotüüpseid maju ning väikevorme („LIFT11” installatsioonid) kui muuseumis seekord näha saab.

Nagu arhitektuurimuuseumis pahatihti juhtub olema, on selgi korral näitus kujundatud igavalt. Muinsuskaitse ja restaureerimise taustaga Kristo Kooskora pakub iluta piltidega vaheseinu, blanšette ning lauakesi, kuhu kvartalid puitmajadega on peale tõmmatud. Loomulikult ei pea alati välja tulema keerukate interaktiivsete lahendustega (nagu ajaloomuuseumis või meremuuseumi vesilennukite angaarides), ent sisearhitektuuriliselt taiplikumat või miks mitte ka emotsionaalsemat väljenduslaadi ootaks just ehituskunsti eestkõnelejalt küll.

Küsitavustest hoolimata jääb vääramatuks tõsiasi, et tegu on ilmeka ülevaatega meie tipp- ja tüüparhitektuurist, ehitustavadest, piirkondade ontlikumast ajaloost. Avangard ja isetekkeline arhitektuur jäävad oma järge ootama.



Allikas: Sirp