Uudised / Artiklid

Riskivaba sündmusruum

08.11.2013 / Veronika Valk

Arhitektuurisündmuste korraldamisel paistab järjest jõudu koguvat mudel, kus sama biennaali või festivali raames leiavad sündmused aset mitmes linnas samaaegselt, paralleelselt, vastastikku teineteist võimendades. Siinkohal kaks näidet nn võrgustunud hajafestivali vormist, üks Hiinast ja teine USAst, kuigi esmapilgul näivad need üsnagi palju erinevat.

Kõigepealt siis Hiina oma, kuigi sama hästi võiks öelda, et tegu on hollandlaste kaaperdatud üritusega – hollandlasi jätkub ikka (veel) kõikjale – ehk et Ole Bouman on üks seekordse 6. detsembril avatava Shenzheni ja Hongkongi kaksikbiennaali kuraatoritest.1 Arhitektuuriajaloolane, toimetaja ja õppejõud Bouman on arhitektuuriringkondades küllap kõige enam tuntud Hollandi arhitektuuriinstituudi ehk NAi viimase juhina (põhjalaskjana?) aastail 2006 kuni 2012, kuivõrd nüüdseks on NAi ühinenud Hollandi moe- ja disainiinstituudi ning e-kultuuri instituudiga üheks suureks nn uueks instituudiks.2 Shenzheni biennaali loosungiks on „Biennaal kui risk”, mille raames kujundatakse Guangdongi mahajäetud klaasitehas ümber n-ö väärtuste vabrikuks. Programmi põhipartneriteks on New Yorgi moodsa kunsti muuseum (MoMa), hollandi disainikollektiiv Droog Design ja Soome arhitektuurimuuseum (MFA). Tegu, nagu öeldud, on kahes linnas paralleelselt aset leidva sündmusega, kus Hongkongi poolel kuraatoriteks Li Xiangning ja Jeffrey Johnson, kes on võtnud pigem akadeemilis-teoreetilisema, narratiivide suuna. Kuid ka Hongkongi poolel on rõhk mahajäetud hoonetel: sündmus toimub Shekou praami­sadama kõrval laokompleksis. Biennaal kestab järgmise aasta 28. veebruarini ja kutsub hiinlasi üles mahajäetud maju taaskasutama. Inimestel üle Hiina palutakse saata pildimaterjali ja lugusid oma kodukoha hüljatud hoonetest, olgu need siis endised vabrikud, koolimajad, kontoriplokid, koos mõtetega hoonete võimalikust tulevikust, ideedega nende kasutuselevõtuks.

Teine näide on aga projekt „Üleilmne poevitriin” (WorldWide Storefront ehk WWSF),3 mis järgmise aasta teises pooles, septembrist novembrini, loodab tekitada paljudes paikades üle maailma samaaegselt aset leidva sündmuse. Sisu ja vormi poolest on tegu igatpidi millegagi, mida võib julgelt nimetada festivaliks – rõhk on ühisaktsioonist tekkival sünergial, avastamisel, diskussioonil. Laiemaks eesmärgiks on globaalne terviknägemus, mis koondub lokaalsetest paralleeltegevustest. Asja algatajaks on New Yorgi „poevitriini” kunsti- ja arhitektuurigalerii (Storefront for Art and Architecture),4 mis otsib üle maailma endasarnaseid organisatsioone-institutsioone, kes sooviksid platvormiga liituda (avaldusi võetakse vastu 31. jaanuarini). Osalemiseks tuleb korraldajatele saata oma kuraatorivisioon, mis antud asukohas (kas või nt mõnes Eesti linnas) sel ajal aset võiks leida, koos sündmuspaiga kirjelduse ja näituse või muu tegevuskava programmiga. Sooviavaldajatel palutakse läbi mõelda ka digitehnoloogiline kommunikatsiooni pool, kuidas kohalik aktsioon rahvusvahelist kõlapinda puudutab ja tehniliselt laia maailma jõuab.

Multilokaalne globaalne pooldigitaalne sündmusruum on küllap reaalsus, milles iga päev nii ehk naa elame. Kuid võib küsida, kas mõni niisugune (nt üleilmne, regionaalne) hajaüritus hajutab ka riske. Milline on sel juhul risk, mille kuraator võtab festivali või biennaali korraldamisega? Jagatud sisu, jagatud vastutus. Nt WWSF puhul näib risk piirduvat internetiportaali-veebilehe loomise ja haldamise ehk organisatoorse-administratiivse ülesandega. Võib-olla peitubki selles lihtsuses geniaalsus? Või siis mitte, aga osa võiks ikka võtta.

1 Urbanism / Architecture Bi-city Biennale ehk UABB.
2 www.thenewinstitute.nl.
3 www.WWstorefront.org.
4 Vt ka intervjuud „Vitriinist näpates” galerii juhi Eva Franch i Gilabertiga 1. VIII 2013 Sirbis.

Allikas: Sirp