Uudised / Artiklid

Rulamaastike vormivabadus

28.03.2014 / Risto Kozer

Eesti nüüdisarhitektuurilt nõutakse selliseid kontori- ja elamuarhitektuuri ning linnaruumilahendusi, mille eesmärk pole orgaaniline ja eksperimentaalne linnamaastik. Meil tuleks endalt julgemalt küsida: miks on see nii? Kas tegu on ideenappuse, tähelepanematuse või nõudluse puudumisega? Keeruliste vormide loomisel ei söandata kasutada betooni kogu tema võimalusterohkuses, sest kardetakse näiteks kliimavööndist ja ehituskvaliteedist tulenevaid tagajärgi. Rulaparkide projektid on tüüpiline näide: kompetentseid professionaale pole rulamaastike ehitusse kaasatud. Ehitussektoris on hakanud valitsema n-ö müüriladujate enesekindel tahe disainida avalikku ruumi iseenese tarkusest. Pealehakkamise juures unustatakse aga asja iva: sellise lähenemise tulemus pole ei esteetiline ega kestlik.

Betoonist rulamaastike kasutajaid on palju rohkem, kui esmapilgul võiks arvata. 1960ndate lõpu Ameerika rularevolutsioon kasvas välja surfist, mis kolis toona rulatamise näol California osariiki Los Angelese tänavatele. Loomulikult olid esimesed rulamehed needsamad surfarid, kes kahepaiksetena mereveest linnaruumi kolinuna betoonil surfamist harrastasid, püüdes rulaga tänavatest ja seintest ookeanilaineid disainida. Kuna Los Angeleses on siiani meeletult pikki linna läbivaid betoonist veekanaleid, hakati just seal linnaruumisurfi praktiseerima. Mida tähendas see rulatamisele kui ärile? Rikkalikku pakkumist ja meeletut nõudlust. Kuna linn ei soovinud kanalites rulatajaid näha, hakkasid kerkima esimesed betoonist rularajad, mida nimetati ka nn ussikaussideks (snake-bowl). Nii sai alguse globaalne liikumine, mis laienes Kanadasse, Mehhikosse ja Euroopasse ning jäädvustas end betooni-innovatsioonina. Järelikult polnud teema oluline mitte ainult rulatajatele, vaid laiemale auditooriumile. Kõik need betoonist rulamaastikud, mis loodi toona Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Taanis ja mujal, on siiani kasutuses, mis kinnitab, et tegemist on pikaajalise investeeringuga, mis teenib inimesi ja linnaruumi.

Eesti kogemus

Kui Eestis ringi vaadata, kohtab ka siinses linnaruumis esimesi rula-arhitektuuri näiteid. 2012. aastal Otepääle rajatud Eesti esimese betoonist rulapargi disaini võib pidada küll tehniliseks, kuid kvaliteedi poolest on tegemist eeskujuliku ehitisega. PRIA ja Otepää linna toetusega rajatud pargi ehituseks ideest kuni lõpptulemuseni kulus üle kolme aasta, mis näitab, kui palju bürokraatiat, oskusi, kvalifikatsiooni ja planeerimist nõuab üks selline objekt, et see kõiki asjaosalisi rahuldaks. Pargi disainimisel pandi suurt rõhku multifunktsionaalsusele ja sealsele maastikule.

See-eest 2013. aasta suvel Elvasse rajatud betoonist rulapargi sünniprotsessis oli juba eos kõik totaalselt valesti. Linn väljastas pargi valmimise puhul pressiteate, mille pealkirjaks „Elvas avatakse Baltimaade suurim betoonist skatepark”.1 Raske öelda, kust sellised andmed võeti, kuid kindel on see, et need ei vasta tõele. Teadaolevalt on Baltimaade suurim betoonist rulapark Läti sadamalinnas Ventspilsis. Jõukas sadamalinn palkas nullindate alguses betoonmaastikele spetsialiseerunud kogemustega lääne ettevõtte, kes teostas töö professionaalselt. Elva rulamaastiku ehitus- ja kvaliteedivigade kokkulugemisel on aga raske kuskilt peale hakata või kuskil pidama jääda. Alustan elementaarsetest planeerimise etappidest nagu kaasamine, kompetents ja disain. Olgu siinkohal mainitud, et kõik need aspektid on betoonist linnaruumi loomisel äärmiselt olulised. Nende täitmise korral teenib rulamaastik meid aastakümneid (Kevin A. Lynch).2 Kui neist loobuda või läheneda neile soss-sepalikult, on tulemuseks n-ö mittekohana tajutav ruum, millest jäävad alles vaid varemed (Marc Augé). Elvas on kahtlemata tegu primitiivse ehitustööga, mida võib välja lugeda nii materjalikäsitlusest, pindade töötlusest kui kvaliteedist. Selgelt joonistub välja disaineri ja ehitajate sümbioosi ja koostöö puudumine, samasuguseid vigu kohtab tavaliselt linnas lihttööde nagu äärekivide paigaldamise või asfaltteede lappimise puhul. Kõige iroonilisem on asja juures fakt, et tegemist oli Elva linnavalitsuse korraldatud riigihankega, mille võitis Almar Ehitus (Almar OÜ). Kui tavaliselt esitatakse riigihankele teatud tingimused (kogemuste pagas, tehtud tööd, kompetents), siis rulapargi puhul on piisanud sellest, et tegemist on ehitusettevõttega, kes „oskab ehitada”. Selline stsenaarium ja praktika ei  tohi Eestis korduda ning selleks tuleb rakendada konkreetseid meetmeid.

Euroopa vormipraktika

Toon siinkohal paar näidet Euroopast. Seesugused mõttesuunad ja lahendused on meil veel avastamata, kuid neist võiks Eestis eeskuju võtta. Alustan põhjanaabri Soomega, kus on maastikuarhitekti Janne Saario eestvedamisel mitmesse linna (Vuosaari, Meri-Rastila, Tuoriniemi) lainetavaid rulamaastikke loodud.3 Saario käekirja tunneb kohe ära: tema betoonist rulamaastikud peegeldavad ookeani lainetega sarnast muutlikkust ning voolavust, millest niisama lihtsalt ei tüdine. Nende parkide disain räägib meiega dünaamika, esteetika ja professionaalsuse keeles, mida Eestis ei kohta. Korralik ehitusjärelvalve väljendub pindade sileduse ja vormide vabaduse tervikliku koosmõju täiuslikkuses.

Teine on Stockwelli rulamaastik (Stockwell Sands, Brixton Beach), üks Londoni vanematest (pärit 1970ndatest). Nullindate keskel tehti pargile kerge renoveerimiskuur ning park kujundati pisut ümber. Pargi tuumaks on basseinilaadne sügavik, mille saab vajadusel täita veega. Stockwell Sands on hea näide linnaruumi tihendamisest ning kestlikust mõtteviisist – renoveeritud park on väärikas ka 40 aasta pärast.

Kõige aktuaalsem ja prestiižsem eeskuju on võtta Lõuna-Prantsusmaalt Ile de Vassivière’ist Limousini piirkonnas. Igal rulapargil on loomulikult oma arhitektuur ja kohaspetsiifiline mõju: Ile de Vassivière’i „rulatatava skulptuuri” puhul on tegu järve keskel asuva väikse saarega. Stuudiole L’Escaut Architectures (pargi autor on kunstnik Koo Jeong A) jäeti täielik vabadus erineva suuruse ja dünaamikaga rulakausside kavandamisel. Rulapark Otro on siin kui kunstiteos, millega „elada ja eksperimenteerida”.4 Otro pole mõeldud ainult sportlikuks tegevuseks, vaid ka tunnetusliku ja eksperimenteeriva vormipraktika vahetuks kogemiseks. Rulamaastik-skulptuur on kaetud fosforvärviga, nii et kogu pind helendab öisel ajal. Seega saab pargis ka öösel sõita või seal lihtsalt ruumi nautida. Otro on rulamaastike seas etalon, mis näitab, mida on võimalik luua betooni ja uute tehnoloogiate ning eelkõige õigete inimeste koostööga.

1 http://uudisvoog.postimees.ee/?DATE=20130822&ID=318735

2 http://www.abivahendikeskus.astangu.ee/fileadmin/media/Trukised/Koiki_kaasava_elukeskkonna_kavandamine___loomine.pdf

3 http://jannesaario.com/

4 http://www.escaut.org/urban-scale/otro

Allikas: Sirp