Uudised / Artiklid

Ingrid Ruudi: Töömärkmeid linnaruumi kureerimisest

24.10.2010

Autor: Ingrid Ruudi

Allikas: Sirp

Kui ootuspärase järjekindlusega esile kerkivad poliitmullistused kõrvale jätta, siis kohati tundub, et Tallinn ootab kultuuripealinna aastat nagu deus ex machina’t – kui võimalust realiseerida unistuste projektid kõikides loomevaldkondades. See peaks olema justkui showcase, kus ühtlaselt kõikide kultuuritarbijate gruppide üle laotub parim, milleks võimelised ollakse. Näib aga, et ei ole strateegilist plaani, milline mõju sel orkestreeritud loomingulise energia purskel pikemaajaliselt võiks olla või kuidas seda võimalust erinevate stsenaariumidega eksperimenteerimiseks ära saaks kasutada. See puudutab ka linnaruumi: tervet hulka mitmesugustes valdkondades planeeritud projekte ihatakse läbi koostöö- või alaprojektide nähtavaks teha Tallinna avalikus ruumis. Siinkohal üritan anda mingigi tervikliku ülevaate, milliste projektidega end linnaruumis manifesteeritakse, milliste kavatsustega, kui suure haardega ja kuidas need omavahel  haagitakse või kuidas need üksteist täiendades tööle hakkavad. Vähemalt hetkel on need protsessid võrdlemisi koordineerimata, isekujunevas seisus, ning ka enamiku projektide eestvedajail on esialgu üsna ebamäärane ettekujutus, mil määral linnaruumi sekkuda õnnestub. Samas näitab nende algatuste ja teoreetiliste plaanide arvestatav hulk, et vajadus selleks on suur – ja seda enam peaks ajutiste sekkumiste kriitilise potentsiaali ulatuse  kultuuripealinna kontekstis läbi mõtlema.     

Arhitektuuri ja urbanismi seisukohalt on Tallinna avaliku ruumi probleemidest – linnaruumi privatiseerumisest, otsustus- ja planeerimisprotsessi bürokraatlikkusest, arhitektide jõuetusetundest – kirjutatud korduvalt. Teiselt poolt kütavad avaliku ruumi kunsti küsimused kirgi tragikoomiliste farsside najal. Selles vallas  koosneb etteantud mängumaa ühelt poolt mälu ja mälestamise painest, teiselt omaenda reeglistiku järgi toimiva kommertsiaalsuse absurdist: nõukogudeaegse monumentaalplastika kihistus, millest armu on antud peamiselt arvukatele isikumonumentidele; kurnava vabadussamba saaga ja originaali alusel taastatud monumentide ränkraske sümbolismiiha; naivistlikud, mastaabist sõltumata mänguasjalikud dekoratiivfiguurid, mis leiavad oma tee  linna kas hangete või kingitustena; omaette fenomenina üle kümne aasta korraldatud skulptuurisümpoosionide saadused, mille kogus on ju muljetavaldav (48 kuju eri linnaosades), kuid kohalolu ja toimimine enam kui nõrk. Juba 2007. aastast ettevalmistamisel reeglistik, mis peaks avaliku ruumi kunsti linnaruumi sattumise mehaanika muutma põhjendatumaks ja läbipaistvamaks, on jätkuvas „protsessiskeemi täpsustamise faasis”.   

Oma olemuselt ja realiseerumise eripära tõttu kipuvad nii arhitektuur kui monumentaalkunst täitma ühiskonna olemasoleva toimeloogika kinnitavat funktsiooni. Kriitilist, eksperimenteerivat, diskussiooni tekitavat potentsiaali peaks seega olema just ajutistel lahendustel, mille tekkeks kultuuripealinna aasta võiks anda sobiva võimaluse. Kui rääkida ajutistest ruumiinstallatsioonidest, siis arhitektuuri  kontekstis on neil traditsiooniliselt olnud täita just katsekeskkonna, omamoodi laboratooriumi roll. Kuigi arhitektuursete installatsioonide olemust on üllatavalt vähe kontseptualiseeritud, on need sündinud enamasti koostöös teiste valdkondadega, kõige sagedamini on selleks võimaluse andnud teatri- ja festivaliolukorrad (lavakujundused, interjöörid, agitprop, happening’id jne). Arhitektuursed installatsioonid pole olnud eelkõige mitte objektid iseeneses, vaid suunatud tulevikku – materjali-, konstruktsiooni- või kontseptuaalse lähenemise eksperimendid tulevase „päriskasutuse” tarvis. Need enamasti ajutised sündmused ja sekkumised on lõppkokkuvõttes muutnud nii (linna)keskkonda kui selle mõtestamist. Ideaalis võiks just installatiivne objekt olla palju räägitud arhitektuuri kontseptuaalsuse, uurimusliku külje, positsioonivõtu ja kriitilise kommentaari väljund.  Kuigi, kunsti kontekstis on alates 1960. aastatest kasutusele võetud installatsiooni mõiste muutunud sedavõrd laiahaardeliseks, et see on omaenda raskuse all kokku kukkumas ehk sisust tühjaks jooksmas. Kunsti puhul on peamised eesmärgid olnud vaataja aktiivne kaasatus, seotus olemasoleva ruumilise raamistikuga, kohaspetsiifika, ajaline mõõde, samuti institutsioonikriitika ehk kaubastatava objekti loomise vältimine.

Algselt kriitilisest  vastutegutsemisest sai 1990. aastatel aga üks peamisi kunstiproduktsiooni vorme, mis on praeguseks samavõrd institutsionaliseerunud, kunstimaailma poolt „alla neelatud”. Sellegipoolest on seal tugevalt alles just ruumikogemusekesksus: taotlus haarata vaataja üleni teosesse, isegi kui ta ei pea sellega otseselt „midagi tegema”. See on tendents, mida on kiidetud kui suhestuvat esteetikat ja hukka mõistetud kui kunsti teatraliseerumist.  Kalduvus muutuda spektaakliks puudutab eriti suuri institutsionaalseid tellimusi ja linnaruumi loodud installatsioone. Siinkohal kaob ära ka vahe, kas objekte peaks liigitama kunsti või arhitektuuri alla, oma kontseptuaalse sisu säilitamiseks peavad mõlemad teadvustama, et balansseeritakse vaatemängulisuse piiril. Suurus loeb – eeldatavasti nõuavad suured vaatemänguühiskonnaga harjunud külastajamassid suuri teoseid: üleelusuurusi skulptuure  ja keskkondi, seinasuurusi projektsioone, hiiglaslikke fotosid. Kõige suurejoonelisema installatsioonikunsti puhul on sageli tegu mastaabiga, enda kehtestamisega ruumis, kuid sellele võidakse ohverdada oma võimalus esitada ruumi kohta küsimusi. Kunsti poolelt on üheks „mastaabikunsti” eredamaks näiteks Tate’i rikkaliku eelarvega Unileveri seeria, millest parimad suhestuvad küll eredalt ka ruumiga. Arhitektuuris on analoogiks meediasündmuseks  moondunud ajutiste paviljonide populaarsus – igal aastal erineva staararhitekti poolt projekteeritud Serpentine’i paviljonid, mille avamispeod on arhitektuuri PR-loogika tagurpidi pööranud, muutnud paviljoni seltskonnaelu tähtsündmuse kulissideks. Serpentine on hea näide protsessist, kus kontseptuaalse, eksperimenteeriva funktsiooniga arhitektuur moondub või „sulab” ikooniliseks ihaobjektiks. Sellele mõeldes ei pruugigi kultuuripealinna projektide  eelarvete kasinus üleni negatiivne olla. Kuid kureerimine, eriti linna mastaabis, tähendab ruumis kehastuvate lugude tõlgendamise ja probleemide teravustamise kõrval kindlasti ka „pakendamist”.       

Kompromiteerimata sõnumite viimane varjupaik on muidugi tänavakunst ja interventsionism: materiaalsed või ka mittemateriaalsed ruumilised aktsioonid, harjumuspärase lühistamine nii teos, pildis kui sõnas. Jättes praegu kõrvale asjaolu, et ka seda tüüpi kunsti on võimalik institutsionaalselt tasalülitada, oleks oluline püüda ära kasutada igasuguste ajutiste sündmusruumide kriitiline, diagnoosiv või teednäitav potentsiaal. Kas või „Lift11” konkursile laekunud 129 töö asukohavalik näitab üsna kontsentreeritult kätte osa kriitilistest kohtadest. Tõenäoliselt saab kultuuripealinna aasta jooksul teoks ikkagi  üsna mitmesuguseid, nii otseselt linnaruumi suunatud kui sellega ainult osalt haakuvaid sekkumisi. Ajutised objektid, sündmusruumid ja eksperimendid oma (suhtelises) kiiruses ja kerguses näitavad kätte võimalused ja võimalikkused, mis ühekordse kogemuse väärtusele lisaks mõjutavad ka edasist arengut. Kultuuripealinna aasta on ilmselt kaugel sellest, et linnaruumi ja avaliku ruumi kunsti probleeme ära lahendada, aga sellega võiks probleemid ja  diskussiooni nähtavaks, materiaalseks teha.