Uudised / Artiklid

Tallinna kõige paremini restaureeritud majad

19.04.2013 / Kais Matteus, Kaarel Truu

Märtsis tehti Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis kokkuvõtteid 2012. aasta miljööväärtuslike hoonestusalade ning kultuurimälestiste restaureerimistöödest. Üle vaadati lõpule jõudnud komplekssed restaureerimistööd ning valiti välja parimad, anti preemiaid ja jagati tunnustust.

2012. aasta restaureerimistööde saak oli, nagu ikka, eelmistel aastatel külvatud seemne vili. Auhindade ja tunnustusega sai kaetud peaaegu kogu kultuurimälestiste temaatiline spekter. Äramärkimist leidsid tööstus- ja militaarhoonete, elamute ning ka Tallinna vanalinna muinsuskaitseala restaureerimistööd. Miljööaladel jagus tähelepanu nii eramutele kui kortermajadele, lisaks tõsteti esile ajaloolises keskkonnas õnnestunud uusehitisi.

Parimateks restaureeritud kultuurimälestisteks tunnistati J. Poska 53, Sauna 10 ja Seene 8 hooned, samuti tunnustati vesilennukite angaaride restaureerimist ning Kalasadama 2 gaasitorni korrastamist.

Nagu sel aastal kombeks, ei jäänud ka seekord kokkuvõtte koostamisel tähelepanuta meremuuseumi vesilennukite angaarid. Militaarmälestised ei satu just sageli nii eredasse rambivalgusesse. Angaaride puhul on tegu erandliku objektiga, mille restaureerimistööd olid tehniliselt nõudlikud ja mis said teostatud kõrgetasemeliselt. Meremuuseumi juhtide, ehitajate, projekteerijate ning ka teiste asjaosaliste pingutus on olnud märkimisväärne. Sel teemal on ilmunud ja ilmub ka edaspidi mitmeid põhjalikke käsitlusi, seetõttu me sellel pikemalt ei peatu.

Sageli probleemne pärandivaldkond – tööstushooned – oli seekord esindatud endise Tallinna gaasivabriku gaasitorniga aadressil Kalasadama 2. Üdini utilitaarne objekt sai kultuurimälestisele kohase käsitlemise osaliseks ja annab tunnistust sellest, kui oluline on restaureerimisprotsessi puhul teadlik ja nõudlik tellija. 1865. aastal gaasimahutiks rajatud torn ehitati 1955. aastal ümber veemõõtjate kontrolljaamaks ja remonditöökojaks. Sellest ajast on pärit vahelaed ning aknaavade kuju. Pikka aega tühjalt seisnud torn korrastati elu- ja ärihooneks, sealjuures säilitati võimalikult palju autentset materjali. Tänapäevase lisandina sai torn laudvoodriga kaetud lisakorruse, ent selle kohal on algne väärtuslik ja hästi säilinud katusekonstruktsioon. Nimelt tõsteti katusekonstruktsioon tervikuna tornikehandi pealt ära, teostati minimaalsed vajalikud plommimised ning asetati tagasi juba korruse võrra kõrgemaks kasvanud torni peale. Laudvoodriga lisakorrus on lahendatud traditsioonilises võtmes, ent hoonele lisandus ka sissepääsu maht, mis on moodsalt klaasist ja betoonist. Torni müürides säilisid sinna aegade jooksul paigaldatud kronsteinid, poldid jm lisandid, mis ammu oma esialgset otstarvet ei täida, kuid mõjuvad müüris efektsete ajalootunnistajatena.

Poska 53 on 1880. aastate lõpus Nikolai Thamme projekti järgi ehitatud historitsistlik puithoone, algselt pagaritööstur Georg Stude villa. Rikkaliku fassaadidekoori, võimsa trepikojatorni ning suure verandaga hoone seisis aastaid trööstitus olukorras. Hoone hääbuvast eksistentsist võisid varem rõõmu tunda ehk vaid andunumad John Ruskini austajad – tegu oli majaga, mille hooldamatus oli viinud ta katastroofilisse seisu. Hoone korrastati naturaalseid ja traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale kasutades. Ulatuslikele kahjustustele vaatamata oli võimalik hoones säilitada osa algsest siseviimistlusest, näiteks jäid alles XIX sajandile iseloomulikud profileeritud laudisega kaetud laed ning seinad.

Tallinna vanalinnas on veel maju, mis on restauraatoritest puutumata, puutumata ka 1990ndate euroremondist, nõukogudeaegsetest ühiskorteritest, ennesõjaaegsest väiketööstustest. Üks selline mohikaanlane on nüüd kinni püütud ja enne rahvale näitamist pestud ja kammitud. Sauna 10 on unikaalne XV sajandist pärit aidahoone. Ligi viisteist aastat kasutuseta seisnud ja lagunenud hoone interjöör on säilitatud tõeliselt ehedana: konserveeritud on puidust vahelaed, katusekonstruktsioon ning aidasalved. Võlvitud keldriruumide põrandalt eemaldati kultuurkiht. Nii sai kelder tagasi oma kunagise kõrguse ning müüridel avanesid jäljed hoone varasematest ehitusetappidest.

Seene 8 Nõmmel on arhitekt Robert Natuse endale projekteeritud elamu. Aastaid kestnud detailideni täpne restaureerimine jõudis eelmisel aastal lõpule, hoone on saanud tagasi kivikatuse, fassaadi värvilahendus on taastatud värviuuringute tulemuste alusel.

Tõhusat tööd tehti ka miljööaladel hoonetega. Parimateks seal restaureeritud majadeks on Sügise 4, Hiiu-Maleva 56, Kiige 7 ja Jahu 7b. Tunnustati ka Laulupeo 7, Rapla 11, Adamsoni 32, Roopa 16 / Villardi 8 ja Wismari 47 omanikke ning arhitekte.

Muinsusametnike kriteeriumiks on parimate restaureerimistööde valikul alati autentsus: mida rohkem algseid detaile ja materjali säilitatakse, seda parem. Säästva lähenemise korral jääb majale reeglina alles ka tunnetuslik ja nähtav ajaloohõng, mis on ühele vanale majale enam kui paslik. Sellise lähenemise hea näitena sobib nimetada Hiiu-Maleva 56 ja Laulupeo 7 hoonet. Hiiu-Maleva 56 on 1925. aastal Johannes Keskeri projekteeritud hoone Nõmmel, see restaureeriti terviklikult (et mitte öelda korrastati): algne laudis ja katus värviti, aknad ja uksed restaureeriti. Kogu töö käis majaomanike valvsa pilgu all ning muist töid tehti omal käel. Laulupeo 7 on 1932. aastal Karl Tarvase projekteeritud Tallinna maja tüüpi esinduslik elamu. Hoone omanik on olnud väga pühendunud, saavutanud maksimaalse tulemuse. Hoone värvipassi koostamine võttis ühe kuu asemel peaaegu aasta, kuna sooviti kõik detailideni hoolikalt läbi mõelda, ametnikelt ja spetsialistidelt küsiti sealjuures pidevalt nõu. Dekoratiivne laudis säilitati: pind vaid puhastati vanast lahtisest värvist nii palju kui võimalik ning värviti linaõlivärviga uuesti üle. Sellise töötlusega jääb pind „elav”, mitte steriilselt sile. Tähelepanu väärivad hoone arhitektuuriga arvestavad uued, kuid vanamoelised detailid: keldriäride varikatused, reklaamsildid, maja numbrimärk. Avatäidetest on kõik algupärased aknad restaureeritud ja hämaratel aegadel teadmatusest paigaldatud plastikaknaid on hakatud asendama puitakendega.

Sel aastal tõusid restaureerimistööde kõrval positiivselt esile mitmed majad, kus ehitustegevust saab nimetada restaureerimiseks väga tinglikult, pigem on tegu rekonstrueerimisega. Need on majad, mis on nõukogude ajal või ka juba 1990ndate Eestis kardinaalselt rikutud või ümber ehitatud. Näiteks Jahu 7b ja Roopa 16 / Villardi 8. Ka Sügise 4 omanikud otsustasid valida keerulise tee: võtta ette maja ehitusaegne projekt ning taastada viimse detailini hoonete kadunud ilu ja väärikus. Dekoratiivdetailide kõrval on märkimisväärne akna- ja ukseavade kuju ja asetuse taastamine. Sellised taastamistööd suurendavad kindlasti hoonete väärtust ning rikastavad meie miljööalasid. 1903. aastal Nikolai Heraskovi projekteeritud Lenderi tüüpi elamu Sügise 4 oli kaotanud oma iseloomulikud dekoratiivsed detailid. Hoone renoveerimise käigus taastati algse projekti järgi korrustevaheline püstlaudisest vahevöö, akende ehisdetailid, profileeritud piirdeliistud ja vahekarniisid ning algse laudise eeskujul sai taastatud kogu hoone laudis. Ülima asjatundlikkusega restaureeriti välisuksed, varikatus ning isegi koridorid. Akende sisemised raamid restaureeriti, välimised raamid tehti uued eritellimusena vanade lengide sisse. Jahu 7b on 1908. aastal Voldemar Lenderi projekteeritud kortermaja Kalamajas, mis oli nagu Sügise 4 majagi ilma jäänud enamikust hoonet kaunistanud detailidest. Alles polnud isegi välisust ning aknaavad olid raiutud mõõdutundetult suuremaks. Renoveerimise käigus muutus hoone tundmatuseni: taastati algse suurusega aknad (avad tehti taas väiksemaks), välisuks ning laudis koos dekooriga.

Ära tasub märkida veel Wismari 47, tilluke ühekorruseline puumaja Uue Maailma linnaosas, mis on projekteeritud 1880. aastal Rudolf Otto von Knüppferi poolt. Tavaliselt peavad nii pisikesed ja avariilises seisukorras hooned kesklinnas suurematele teed tegema. See, et hoone miljöötundlikult korrastati, oli meeldiv üllatus (ja loodetavasti ka eeskuju) paljudele.

Parimad läinud aastal valminud uushooned ajaloolises keskkonnas on Salto arhitektide projekteeritud Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli (Narva mnt 27) hoone ning Koidu 1 ja Paldiski mnt 9 kortermajad Proge arhitektidelt. Salto kavandatud koolihoone asub kultuurimälestise, Narva mnt ääres paikneva 1939. aastal ehitatud koolihoone tagahoovis. Lihtsa, kuid väga mõjusa vormi- ja materjalikäsitlusega uus hoone on oskuslikult sobitatud ümbritsevasse linnakeskkonda ning arvestab nii kultuurimälestise, külgneva nõukogudeaegse silikaattellistest maja kui ka uushoonetega. Maja seob omavahel ülikoolikompleksi arvukaid eripalgelisi hooneid. Oluline on ka selle maja kaasabil avaliku ruumi tekitamine, seni ülikooli tihedas linnakus see puudus.

Uue kvartali ehitamine miljööalale või sellega piirnevale alale on alati keeruline ülesanne. Koidu 1 ja Paldiski mnt 9hoonete puhul on aga vana ja tänapäevase arhitektuuri ühendamine õnnestunud hästi. Uued kortermajad, mis on justkui jätk Koidu tänava stalinistlikele elamutele (sarnane kuupjas maht ning tume viimistlus on selgelt moodsa arhitektuurikeelega), sobituvad hästi sealse ajaloolise hoonestusega.

Kirjeldatud tulemused ei ole tekkinud üleöö: Seene 8 hoone restaureerimisega oli omanik ametis mitmeid aastaid; kui Kalaranna 2 gaasitorni projekteerimist alustati, ei olnud hoone veel kaitse allgi. Mitmed nüüdsed nominentmajad tundusid enne restaureerimistöid olevat määratud hävimisele ning olid tehniliselt väga kehvas seisukorras. Omanike visa töö ning pingutuste tulemusena on hoonete eluiga pikendatud, nende hävingut edasi lükatud ja sellega muudetud kvaliteetsemaks nii sealsed elupinnad kui tänavaruum. Ehitusjärelevalve ametnikel ning arhitektuurihuvilistel linlastel on sääraseid muutusi rõõm jälgida.

Vt lisaks: galerii Postimehes

Allikas: Sirp