Uudised / Artiklid

Pikk sirge tee läbi linnakarjamaade ehk hilisem Supeluse tänav viis mereäärse kaitserajatiseni, mis kohandati 1830. aastatel teadaolevalt kõrtsiks ja aastal 1838 ehitati ümber kohalikule elanikkonnale supelasutuseks. Siin pakuti suviti sooje mereveevanne ja talviti sauna. 1889. aastal ostis linn supelasutuse ja suurendas vannitubade arvu kuuelt kuueteistkümneni. Vannides sai võtta nii lihtsalt vee-, raba-, männiokka-, süsihappe- kui mudavanne. Supelasutuse puithoone hävis põlengus I maailmasõja ajal, kui sai kannatada kogu mereäärne kuurordiala.

Eesti Vabariigi ajal hoogustus Pärnus elamuehitus, kerkisid kaupmeeste suurejoonelised villad ning päevakorrale tuli kuurordi taastamine. 1922. aastal leidis praeguse Rannahotelli ala hoonestamiseks aset arhitektuurikonkurss, mille I ja II koha võitsid baltisakslased Erich von Wolffeldt ja Aleksander Nürnberg. Nende projektide alusel koostati uus projekt, mis jäi aga majanduslike olude, arvatava onupojapoliitika ja arhitektide baltisaksa päritolu tõttu ehitamata.

1924. aastal toimus uus rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille tingimused sisaldasid supelasutuse ruumiprogrammi, kus oli eristatud meeste ja naiste osakond. 43 konkursitöö seast, millest 20 oli Soomest, võidutööd ei leitud. Teiste hulgas võttis konkursist osa ka Alvar Aalto, kelle projekt „La Tour de Soleil” avastati uuesti 2002. aastal. Seda Aalto projekti kannab „kultuurisauna” idee, millest õhkub Rooma termide väärikust. Aalto jaoks polnud tegu mitte kuurordi raviasutusega, vaid ühiskonda tervikuna „raviva” esindushoonega, millel on sammaskäiguga ümbritsetud siseõu – koht, kus monumentaalne välisarhitektuur teiseneb sõbralikuks inimmõõtmeliseks sisearhitektuuriks. Selle kontrasti lahendamist pidas Aalto oma saksakeelses seletuskirjas kogu projekti juhtmõtteks. Hoones valitseb „kloostriõue rahu ja itaalia aia hubasus”. Siiski ei pääsenud Aalto projekt esimesest voorust edasi, kuna osa ruume oli paigutatud keldrikorrusele.

Värske linnaarhitekt, hiljuti Saksamaalt arhitektuuriõpingutelt ning sisearhitekti ametist naasnud Olev Siinmaa pälvis konkursil III koha. Ta sai ülesandeks välja töötada projekt koos Wolffeldti ja Nürnbergiga. Aluseks võeti viimaste 1922. aasta konkursitöö fassaadilahendus, mida kombineeriti viimasel võistlusel II koha pälvinud töö (Riia arhitektid Arnold Maydelli ja Kurt Baetge) T-kujulise põhiplaaniga, mis võimaldas muda hõlpsasti ruumidesse jaotada.

Siselahendused, dekoor ja mööbel jäid Siinmaale projekteerida. Hoonet ilmestavad Voldemar Melliku kavandatud skulpturaalne dekoor, ooteruumi aktiskulptuur ning purskkaev hoone ette rajatud ringsõidu saarekesel, millel on tänini linnaliikluses oluline paraadlik roll.

Linna poole pööratud uusklassitsistliku fassaadiga peahoone (krohvitud seintega tellisehitis) koos külgmiste tiibade algusosadega ja risti mere poole liikuva mudaosakonnaga ning omaette mudakeldriga valmis 1927. aastal. Kahe aasta pärast pikendati idatiiba söehappevannide jaoks ja 1936. aastal ehitati välja läänetiib vesiravi tarbeks. Siinmaal oli ehitus planeeritud kokku kümnesse etappi. Kuurordielu Eesti Vabariigis oli igati täisväärtuslik.

Nõukogude ajal kuurordi varad riigistati, Saksa okupatsiooni ajal aga taaselustati kuurordielu tsiviilelanikkonna ja taastusravi vajavate rindemeeste tarvis.

Nõukogude režiimi ajal kuurort taasriigistati. Mudaravilasse paigaldati keskküte ning raviasutus tegutses jõudsalt aasta ringi kui nõukoguliku elulaadi näidisobjekt, mida purskkaevu asemel kroonis Stalini kuju.

Privilegeeritud töölised üle Nõukogude Liidu saabusid sanatooriumi ja mudaraviprotseduuridele ametiühingu ravituusikutega, samuti olid alalised puhkajad Pärnus loominguline intelligents Leningradist ja Moskvast.

Eesti iseseisvuse taastamise järel hakkas linnale kuuluv hoone investeeringute nappusel vaikselt hääbuma ning see hüljati aastal 2005 – siin puudus majutus ja hommikumantlis ringi jalutada ei saanud!

Ka täna on Pärnu supelasutus, nüüd mudaravila, tuntud kui Pärnu arhitektuuri maamärk. 2009. aasta arhitektuurivõistluse tulemusena on vastavalt detailplaneeringule valminud arhitektuurne projekt, mis lubab hoonele ehitada juurde kolmekorruselise hotelli, mudaravila hoone rekonstrueeritakse aga spaakeskuseks (AB Arhitektuuriagentuur, autorid Tarmo Teedumäe, Inga Raukas, Paco Ulman, restaureerimisarhitektid Niina Mäger, Helle-Triin Hansumäe).

2010. aasta lõpus toimus sisearhitektuuri ideekonkurss, mille tulemusena algas meie töö nii mudaravila kui spaakeskuse ning hotelli juurdeehituse sisearhitektuuri loomisel (Vaikla Stuudio, autorid Urmo Vaikla ja Tüüne-Kristin Vaikla).

Ühel märtsikuu päikeselisel, kuid lumisel päeval, kui tulime hüljatud majaga tutvuma, eksponeeris hoone omas tardumuses kõiki oma kihistusi: Siinmaa-aegset hiilgust, nõukogude „kapremonti”, taasiseseisvuse algusaastate juhuslikke „kaunistusi”, üleujutuse aimatavaid jälgi, kunstirühmituse Non Grata näituse riismeid jne. Tookord see 1927. aastal valminud uusklassitsistliku fassaadiga hoone ei kõnetanud mind ja hakkasin otsima oma lähenemisteel võimalikke markereid.