Uudised / Artiklid

Villem Tomiste & Reedik Poopuu: Unistus Lasnamäest

30.03.2010

Villem Tomiste,  arhitekt 
Reedik Poopuu,  arhitektuuriüliõpilane

Eesti Päevaleht, 30.03.2010

Mis teeb linna suureks – kas elanike arv või territoorium? Need näitajad on suhtelised, sõltudes bürokraatide arvamusest ja joonetõmbamisest. Rohkem kui elanike arv või territoorium näitab linna suurust kesklinnast lähtuv jalakäijate ala, mida saab läbida ilma pausideta. Miks on 10 miljoni inimesega Indoneesia pealinna Jakarta linnaline sisu palju nõrgem kui mereäärses Itaalia linnas Genovas, kus elab 611 000 inimest? Jakarta on autode diktatuurile allutatud polütsentriline vaip, Genova aga elust ja tegevusest läbi kasvanud, igal sammul üllatusi ja mõtlemist pakkuv tihe linn. Loomulikult ei pea linn ühes puntras koos olema. Mitu keskust on loomulik, kuid sel juhul peaksid need erinevad maailmad lõpuni välja arendatud olema. Vaid ühte eesmärki täitvad linnaosad – ühes linnaosas ööbitakse, teises töötatakse – on igavad ja koormavad. Nii muutub ebatõhusaks ka linnasisene liiklus.

Tallinna kesklinn on moodustumas vanalinna ümber, kuid seegi linnaosa kaotab järjest rohkem kohalikule elanikule vajalikke sotsiaalseid funktsioone. Kadumas on palliplatsid, mänguväljakud, kogu poolprivaatne avalik ruum. Kesklinnast on kadumas intiimsus. Pisikesed poed sulgevad oma uksed ja kolivad ostukeskustesse. Mitmed teised suuremad linnaosad – Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe ja Viimsi magalad – on aga muutumas üha monofunktsionaalsemaks. Inimesed küll elavad seal, kuid tegevusi, mis traditsioonilises linnas on kohaliku asustuse keskpunktis – kinod, teatrid, jalutatavad tänavad –, tuleb otsida mujalt.

Elava linna vaimne kese on peatänav – selle äärde koonduvad meelelahutus, avalikud funktsioonid, nagu postkontor, ametiasutused, kohvikud. See on koht, mida saavad kõik kasutada. Peatänaval kujuneb linnaosa identiteet: siit algavad loendamatud tänavad, mis viivad aktiivse tänavamelu laiali kõikjale linnaosas. Peatänav ei saa olla kiirtee, mida palistavad kurvalt selle kohal kõrguvad kõrghooned, kus paiknevad umbisikulised kontorid, korterid või kaubanduskeskused. Kui keskaegsed linnad olid arenenud orgaaniliselt, loomulike tervikasumitena – ühes ja samas linnaosas elati, töötati, tehti sisseoste ja lahutati meelt, siis 20. sajandil hakati linnu tükkideks jaotama üksikfunktsioonide alusel. Ühes linnaosas pidi olema elurajoon, teises bürood, kolmandasse koondus sisseostude tegemine.

Mõelgem kas või Lasnamäele ja vanalinnale. Formaalne linna tükkideks jaotamine lihtsustab bürokraatiamasina tööd, kuid hävitab inimmõõdulise linnaruumi. Samal ajal ei tohi Lasnamäge ega muid jõuga eraldatud linnaosasid koletisteks tembeldada. Siingi on olemas alge tegeliku linnaruumi tekkeks. See alge on elanikud. Inimesed ja hooned iseenesest elamisväärset keskkonda ei loo. Selle loovad võimalused ja vabadus, eri keskkondade paljusus ja valutud ühendused nende vahel. Tegeliku linnaruumi loovad liikumisvõimalused, kus inimene on keskkonnaga vahetus kontaktis – jalutatavad tänavad, rattarajad ja kiire ühistransport. Tänavaruum peab jalakäijale olema turvaline ja sõbralik. Siin peaksid olema nii võimalused puhkuseks (linnamööbel) kui ka tegevuseks. Lasnamäe kanal on justkui eelneva jutu lõpetamata algus. Autod kihutavad kanjonis, mille seinad näevad välja nagu kolme-neljakorruseliste hoonete fassaadid. Puuduvad vaid aknad-uksed.

Lasnamäe kanal peatänavaks

See mõte võib esmapilgul ehmatada, kuid kas Lasnamäe kanalit saaks pidada linnaosa peatänavaks? Pakuksime järgnevat kujutluspilti. Kanali seinte ette, praeguse sõidutee äärtesse võiksid kerkida 4- kuni 5-korruselised hooned, mis kannavad funktsioone, millele linnamüra foon ei mõju häirivalt. Esimene korrus jääks äride valda, mis aitab tänaval elu hoida; ülemistele korrustele kogunevad teenindus, avalikud funktsioonid ja ettevõtlusinkubaatorid. Ülemisele korrusele, mis avaneb kanali pealsele, võiksid paikneda sotsiaalseid funktsioone kandvad asutused, näiteks pensionäride päevakeskused. Äride ees tänavatasandil võiks jalakäijate ja jalgratturite maailm lõigata endale tüki praegusel ajal tihti mõttetult laiutavalt autoteelt. Seal oleks lai kõnnitee, kuhu suvel avanevad tänavakohvikud. Autoteest eraldaks jalakäijaid roheline vöö, kastidesse istutatud puud ja põõsad, nende vahel pingid. Lasnamäe kanali autoteede vahelisele saarele on juba algse projekteerimise käigus jäetud ruum kiirele ühistranspordile, täpsemalt trammile. See võiks olla alternatiiv autole, mis praegusel ajal laokil seisab. Enne kui ajendada inimesi kolima linna äärealadele või üldse linnast välja, peaks rakendama võimalusi, mida Tallinnal endal pakkuda on. Kasutamata tugevusi ja mõtestamata linnaruumi on siin palju.