Uudised / Artiklid

Irina Raud: „Ühes väikeses riigis peabki erialainimesi rohkem olema”

20.06.2014 / Ott Karulin

Aprillis saatis Eesti Arhitektide Liit haridus- ja teadusministrile avaliku kirja, kus seatakse kahtluse alla 2012. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) avatud linnaehituse ja hoonete projekteerimise eriala magistriõpe.

Millised on selle tulemused?

Irina Raud, TTÜ ehitusteaduskonna arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi juhataja: Haridus- ja teadusministeerium korraldas ümarlaua, kus osapooled said veel korra oma seisukohad esitada. Kohal olid peale haridus- ja teadusministeeriumi esindajate veel kultuuri- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, nii arhitektide kui ka ehitusettevõtjate liidu ja koolide esindajad. Korraldava ministeeriumi eesmärk oli selgitada, et uue õppekava avamine ei võta teistelt raha vähemaks, kuivõrd riik ei rahasta õppekavu, vaid määrab ülikoolile tegevustoetuse, mida edasi jaotab juba ülikool ise vastavalt oma prioriteetidele.
Nüüd peaksid omavahel läbi rääkima ministeeriumid. Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kogu aeg TTÜ õppekava avamist toetanud, lähtudes reaalsest turusituatsioonist. Tegelikult on see juba väga ammune teema. Kui mina 1960ndatel tollases kunstiinstituudis õppisin, arutati samuti arhitektuuriõppe tagasiviimist tehnikaülikooli.

Milles seisneb TTÜ tugevus arhitektuuriõppe pakkumisel?

TTÜ on viimase 10–15 aastaga muutunud palju teaduspõhisemaks. Seda ka arhitektuuri osas: on tehtud mitmeid konstruktsioonide, ehitusmaterjalide uuringuid; kõik, mis on seotud säästva ehitusega. Lisaks majandus- ja avaliku halduse uuringud. Seetõttu oli arhitektuuri õppekava kokkupanemine TTÜs üsna kerge.

Kõrvalseisjana tundub, et kunstiakadeemia põhihirm TTÜ arhitektiõppega seoses on rahastuse vähenemine, mis automaatselt sellega siiski ei kaasne. Küsimus, kas kahe kooli arhitektuuri õppekavad mitte ei dubleeri üksteist, aga püsib.

Kindlasti mitte. Veronika Valgu artiklis* viidatud dubleerimist ei oska ma isegi kommenteerida, sest arhitektuuriõpe on üks vähestest erialadest arstiõppe kõrval, mis on üle-euroopaliselt reguleeritud. Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) arhitektuuriõpe, mis taastati 1992. aastal, oli kaua keskpärasel tasemel. Viimastel aastatel on neil olnud häid õppejõude ja tase on tõusnud, kuid mina ei kujuta ette ühtegi organisatsiooni, sh ülikooli, millel puudub ambitsioon õpetada enamat kui näiteks arhitekti abilisel vaja. Ma olen üle 20 aasta olnud arhitektuuribüroo juht ja meil ei ole ühtegi abilist, on arhitektid. Kunagi oli jah arhitektil vaja abilisi, kes teeksid tema joonistest koopiaid jms, aga tänapäeval teeb selle töö ära tehnika.

Oli aastaid, mil TTK lõpetas 25–30 rakenduskõrgharidusega arhitekti, kuid kuna EKA magistriõppesse neid ei võetud, polnudki neil võimalust Eestis edasi õppida. See on ju normaalne, et kui meil on Eestis olemas nii arhitektiks soovijad kui ka õppejõud ja teadmised, et me siis seda ka kasutame ja pakume mitmes ülikoolis arhitektiõpet. Seda enam, et situatsioon on nüüd täiesti teine: me oleme Euroopa Liidus, mis tähendab ka avatud turgu. Ka meile võivad tulla tööle arhitektid teistest riikidest ja ega me alati täpselt teagi, millise hariduse nad on saanud. Eestis on meil pilt selge, seega, kui mul on  valida, kas palgata Eestis või kuskil mujal õppinud arhitekt, eelistan ma kindlasti esimest.

Viitasite ka ise, et arhitektuuriõpe on üle-euroopaliselt reguleeritud. Euroopa Liidu akrediteering on siiski vaid kunstiakadeemia õppekaval.

Nad taotlesid seda aastaid ja lõpuks said. Ma tunnen päris hästi Saksa arhitektuuri haridussüsteemi. Paljud sealsed suured koolid ei taotlegi akrediteeringut, sest neil on endal hea kuulsus ja nad ei vaja seda. Arhitekti puhul pole kõige olulisem see, mis diplomil kirjas, vaid tema tööde portfoolio, mille põhjal saab kohe aru, mis tasemega ta on.

Kas TTÜ plaanib ELi akrediteeringut taotleda?

Jah, kindlasti. Aga me oleme tegutsenud ainult ühe aasta ja ka praeguse õppekava akrediteerimiskomisjon oli rahvusvaheline.

TTÜ arhitektuuri magistriõppekaval on akrediteering kolmeks aastaks, mis on uue õppekava puhul tavaline. Kuidas kommenteerite komisjoni välja toodud puudusi nagu vähene teadustöö ja stuudioõppe maht?

Kui alustasime, siis meil teadustööd muidugi ei olnud. Eks me tegeleme sellega. Arhitektuuri puhul on ka nii, et kui doktoritööd hakkab kirjutama otse magistriõppest tulnud noor, siis vähemalt mina tema teadustöösse ei usu. Doktoritöö peab ikkagi põhinema mingil kogemusel. Selleks, et jõuda tasemele, kus Eesti arhitektuur oleks oma renomee poolest võrreldav näiteks Soome omaga, pole vaja teadustöö osa laiendada. Süvendada küll, aga erialaoskused on ikka kõige olulisemad. Ega ju inimene, kes lõpetab magistrikraadiga ülikooli pole  ka veel valmis arhitekt.

Te viisite jutu doktoriõppele, aga teadustöö nõue käib eelkõige õppejõudude kohta.

Nagu EKAs võrdsustatakse ka meil loominguline töö teadustööga. Oluline pole mitte teadusartiklite avaldamine, vaid looming. Ideaalne õppejõud peab olema ise hea arhitekt, sest üliõpilane tahab sidet siin ja praegu toimuvaga. Ühtlasi peab tal olema aega end tudengitele pühendada, sest arhitektuuriõpe on väga individuaalne.

Komisjon heitis teie koolile ette just vähest stuudiotöö mahtu.

Meil ongi kogu programm stuudioõppele üles ehitatud. Kui vaadata akrediteerimiskomisjoni soovitusi, siis ega need ei erine suurt neist, mis teistelegi tehtud. Pealegi olid komisjonis arhitektide liidu esindaja ning EKA üliõpilane ...

Minu seisukohalt olid need soovitused ootuspärased. Kuna me polnud õppetööga veel alustanud, ei saanudki meil teadustööd olla. Kolme aasta pärast on meil kindlasti rohkem ette näidata, ka rahvusvahelise koostöö osas. Me juba teemegi koostööd Lissaboni ja Inn­sbrucki ülikooliga.

See kõik on arusaadav, aga seletage mulle ikkagi ära, miks arhitektide liit ja kunstiakadeemia teie vastu võitlevad.

Arhitektide liit on kogu aeg öelnud, et nad on harjunud praeguse süsteemiga ega taha, et diplomeeritud arhitekte senisest rohkem tuleb, sest nad võtavad töö ära. See on ainus põhjendus. Mul on tunne, et ühes väikeses riigis peabki erialainimesi alati rohkem olema, sest me peame ju täitma kõiki neidsamu ülesandeid, mis suuremates riikides. Praegu see aga nii ei ole: kui Soomes on praegu 100000 elaniku kohta 24 arhitektuuritudengit, siis meil ainult 9, nii et kasvuruumi on palju.

Siit on lihtne tõmmata paralleel näitlejaõppega Eestis. Kui kunagi Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaid õpetama hakati, oli ka palju kahtlejaid, sest lavakunstikool on pika traditsiooniga ja selle lõpetanud olid harjunud ka tööle saama. Tuleb tunnistada, et Viljandi koolil läks tublisti üle kümne aasta, enne kui seda üldse võrdväärsena võtma hakati ja lõpetajad tööpakkumisi hakkasid saama. Olete te samasuguseks katsumuseks valmis?

See on täiesti normaalne asjade käik, seega jah. Meie õppejõud ja tudengid on motiveeritud ning me püüame teha nii hästi, kui oskame, aga mitte selle arvelt, et kedagi teist halvustada.

Kuivõrd on reaalne, et mõne aja pärast hakkavad arhitektuuriõpet pakkuvad Eesti ülikoolid koostööd tegema?

Eks elu näita. Ma arvan, et koostöö on päris paljudes asjades võimalik.

*Veronika Valk, Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? – Sirp 16. V 2014.

Allikas: Sirp