Uudised / Artiklid

Vajame palju rohkem välistööjõudu

25.10.2012 / Indrek Tiigi

Haridusministeeriumi prognoosi järgi on suur oht, et Eesti üliõpilaste arv väheneb 2020. aastaks praeguselt 67 000-lt alla 50 000, võibolla isegi 40 000-ni. Selliste muutuste oluline tegur on rahvastiku üldine vähenemine ja vananemine.

Lüngad haridusvaldkonnas muunduvad puudujääkideks tööturul ja maksumaksjate arvu vähenemine – kui just ei juhtu suurt imet – tähendab riigi maksutulu kokkukuivamist. Kas oleme selleks valmis?

Tagamaks riigis tugevat ja tootlikku ettevõtlust on tarvis inimeste sissevoolu targalt soodustada. Iga uus eestimaalane maksab oma tööjõumaksud Eestile ning tema tarbitud teenuste ja ostude käibe- ja aktsiisimaksu tulud laekuvad meie riigieelarvesse.

Oleme oma arhitektuuriettevõtte kollektiivis pidevalt hoidnud teistest riikidest pärit spetsialiste. Esmalt sellepärast, et nende teadmiste ja oskuste baas on värskendavalt teistsugune, teisalt sellepärast, et usun: monokultuursus on lihtsalt igav.

Suletus jätab vaeseks

Välisriikide spetsialistide leidmine on Eesti ettevõtjale tehtud väga lihtsaks. Loomulikult, kui Hispaania töötuse määr on Franco diktatuuri järgsel kõrgeimal astmel ja Itaalias on jätkuv arhitektide üleproduktsioon, voolab lõunaeurooplaste CV-sid meie kontorisse tuksleva voona. Vahelduseks saabub ka lopsakamas stiilis Türgi ja Rumeenia proovitöid. Nendega konkureerivad India ja Indoneesia päritolu taotlused.

Miks ettevõtted neid inimesi tööle ei võta? Rahvusvahelisel areenil läbilöömise oskust me ju vajame ja pragmaatilisem on spetsialist sisse tuua kui ise ennast spetsialistiks koolitada. Peame ennast rahvusriigiks. Rahvuslik ühetaolisus takistab meie riikidevahelist konkurentsivõimet – maailm ei ole ju ühetaoline. Maailmaturul on konkurentsivõimeline ainult rahvusvaheliseks muutunud ettevõte. Seni kui meie kontorilaudade tagant võõrkeeli ei kosta, meil sinna asja pole.

Eesti ettevõtted palkavad välistööjõudu küll, kuid mitte piisavalt, tagamaks nihet mõtteviisis. Ma pole kindlasti ainus ettevõtja, kes välistööjõudu silmas pidades peab ka tööjõuturul tähtsaks tervet konkurentsi. Uued näod laua taga panevad ikka seltskonna pingutama ja see on tore.

Võõramaalastest töölesoovijaid on lihtne leida, õigeid inimesi nende hulgast välja sõeluda on keerulisem. Hoopis huvitavaks läheb lugu siis, kui rääkida võõramaalastest tööjõu Eestis hakkama saamisest.

Pole suur üllatus, et sageli töötatakse Eestis aasta-paar ja lahkutakse, sest pere sunnib. Probleemiks saab info ja teenuste kättesaadavus, keeleõpe ja muud elumugavused. Viletsad lennuühendused lisavad Eesti rahvusvahelistumise kitsaskohtadesse oma jao, kuid see allub muna ja kana printsiibile. Kui Eesti muutub rahvusvahelisemaks, sagenevad ka lennud.

Eesti saab rahvusliku tööjõuga jätkata küll, kuid ainult isoleeritud süsteemis – mitte eksportiva riigina. Lihtsale rahvuslikule enesekesksusele rõhuvaid poliitikuid võimule valida on klassika. Kui veelgi kauemaks sellesse mugavus­tsooni jääme, võib see kahjuks jääda meie viimaseks akordiks püüdluses jõuda tarkade ja enesega hakkama saavate riikide perre.

Juhime või oleme juhitud

„Rahvusriik Eesti” on tore postulaat, kuid meenutagem vanasõna „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Eesti linnad on ehitanud teutooni ehitusmeistrid, kooliharidusele panid aluse rootslased ja valitsev religioon – no see on toodud teadagi kust... Pole mõtet „millegi oma” kaotamise hirmust pseudoprobleeme otsida.

Ettevõtlusse ja kultuuri suurt lisandväärtust toovad inimesed koos oma peredega on rohkem kui teretulnud. Nad rikastavad meie töökollektiive, loovad sidemeid teiste kultuuridega, toovad sisse oma teadmised ja oskused – teevad maailma meie jaoks väiksemaks. Kui Eesti ettevõtted on päriselt osa ülemaailmsest turust, siis pole tööjõu päritoluriigil tähtsust.

Ühel heal päeval tuleb välistööjõud Eestisse niikuinii, aga praegu on meil veel valida, kas hakkame seda protsessi ise juhtima või see lihtsalt juhtub kuidagi. Esimese stsenaariumi korral saame ise oma riigi tulevikku kujundada, teise puhul see lihtsalt kujuneb.

Allikas: Eesti Päevaleht