Uudised / Artiklid

Enrico Talvistu: Vastuoluline Raul-Levroit Kivi

05.11.2010

Autor: Enrico Talvistu

Allikas: Sirp

Näitus „Minu Tartu. Arhitekt Raul-Levroit Kivi” Tartu Linnamuuseumis 28. X 2010 – 26. II 2011. Näituse on koostanud Eevi Kärdla, kujundanud Tiina Viirelaid.

Eks ole ju raske vaadelda 1950ndate aastate alguse Eesti arhitektuurimõtte muundumisi. Ometi oleme selleks aeg-ajalt sunnitud, käsitledes  kas või mõningaid tänaseks juba muinsuskaitselisi aspekte toonastes linnaehituslikes väärtushinnangutes, mis on mõjutanud tänaste linnade arengut.   

Arhitekte oli üleküllas 1950ndate alguse Tallinnas, aga sugugi mitte Tartus. Asi polnud mitte nende putkamises läände ega otsasaamises ilmasõja käigus. Pigem oli küsimus atestaatides, selles, keda pidada arhitektiks ning keda inseneriks. Samasugune oli olnud olukord Tartus ka enne viimast sõda. Provints ju ei toida erapraksist. Viimane on pärast viimast  kinnisvarabuumi tinginud ka suhteliselt nukra olukorra tänaste Tartu arhitektide leivalaual. Üks XX sajandi õnnelikke oli pärast Karlsruhe õpinguid sundsuunamisega Tartusse sattunud Arnold Matteus, kellest kasvas välja Tartu legendaarne arhitekt kõigi oma puuduste ja voorustega. Matteusel õnnestus tänu oma spetsialisti mainele ja mõnusale loomule kuidagi läbi okupatsioonide laveerida. See juhuste jada on aga omaette teema.  Pärast sõda tuli peale uus põlvkond äsja Tallinna Polütehnikumi lõpetanud arhitekte. Toona oli õpiaeg vist kuus aastat, nii et liitkem need aastale 1944 ning enne 1950. aastat poleks saanudki Tartusse alles jäänud kolmele diplomeeritud arhitektile lisa loota. Sedagi tilkus järgmise kümnendi jooksul keskmise sagedusega üks arhitekt aasta kohta. Loomulikult olid noored vanade ja kodanlike arhitektidega võrreldes liikumapanev jõud. Ilmselt võis arhitektide seast leida väiksemaid kintsukaapijaid, sest arhitektuur oli juba toona rohkem ideoloogiline, kui seda oli näiteks maalikunst. See on fiskaalselt seotum.       

Ma ei taha midagi öelda toonase tallinlase Raul-Levroit Kivi (1920–2009) kohta, kelle pärast tipi lõpetamist meelitas Tartusse Harald Arman, osalt tema õppejõud ja osalt ka toonane ehituskunsti funktsionäär. Egas diplomitööd Eesti NSV Teaduste Akadeemia peahoone teemal praeguse „Valge Maja” koha peale ka igale tudengile ei usaldatud. Ja hilisemad Kivi jutud tema meelitamisest Tartusse linnaarhitekt Matteuse kohale – too tahtnud juba ammu minna projekteerimise ja erapraksise peale (no vabandage, kuhu, mis eraehitisi projekteerima, mis olematusse riigifirmasse, no aidake naerda) – ei pidanud paika; toona kõrgel arhitektuurivalitsuse ametikohal Armanil puudus selleks volitus. Tartu linnaarhitektiks  saamiseks oli vaja ilmselt midagi muud peale õppejõu soovituse. See ongi üks põhilisi küsimusi Kivi ja Matteuse suhete kohta, millest me teame rohkem Kivi intervjuudest „post mortem Matthei”, aga mitte Matteuselt eneselt. Ajad olid ju keerulised ning on enne vana Jossi surma raske teada saada, keda kuhu ametisse planeeriti ning keda kustkohalt maha taheti võtta.       

Ometi on Kivi 2005. aastal arhitektuurimuuseumi toel välja antud artiklite ja mälestuste kogumikust välja loetav justkui südamlik  suhe 50ndates Matteuse ning noore ja energilise arhitekti vahel. Matteus olnud ju tore „kohviku-inimene” (Kivi mälestustes õppejõud P. Tarvase sõnastuses), aga pehme ja kompromissialdis lubamaks Tartu kesklinna neid tüüp 317 „hruštšovkasid”. Samas kogumikus taasavaldatud Kivi suisa programmilised artiklid häälekandjates Sirp ja Vasar ning Edasi süüdistasid kohati otseselt linnaarhitekti vabaplaneeringu eiramises Tiigi ja  Pälsoni tänava hoonete asetamisel tänavaäärsele ehitusjoonele. Mainimist väärib Kivi enese projekteeritud esimese moodsa ühiselamu, Pälsoni 14 ehk päntri nihutamine tänavale lähemale. Samuti keerati seejärel osa tüüpmaju Tiigi tänava ääres „päikesele soodsamas suunas”, otsaga Tiigi tänava poole, nii et need ei hakka seal kunagi mingisugust tänavajoont markeerima. Õnneks läkski Matteus paar aastat hiljem pensionile. See oli vaid üks detail  üsna kalambuurse, vastuolulise ja erksa arhitekti Raul-Levroit Kivi elukäigus. Mingil määral oli ta siiski ka Matteusega sarnane. Oli samuti sõnaosav, kirjutaja, seltskonnainimene, juht ja suunaja, andunud suuresti linna kui terviku nägemisele ja projekteerimisele.   

Eks see olnud õitsva sotsialismiehitamise käigus ka ajajärk, kus paljudel noorematel ehituskunstnikel lõid arhitektuurimere lained üle pea kokku. Saati veel olukorras, kus suures sõjas purustatud alad ootasid linnades ülesehitamist.  Corbusier’like modernistlike vabaplaneeringute tuhin alles jõudis Eestisse ning sotsialistliku majanduse näiv kõikvõimsus lubas arendada välja mitmeid utoopiaid, mis suuremal kujul realiseerusid õnneks äärelinnades. Samal ajal kui Paul Härmson käis Tallinnas välja idee Viru väljakut ja Balti jaama ühendavast kiirteest läbi Tallinna vanalinna, visandab Kivi 1969. aastal ülikooli campus’e paiknemise vanade hoonete naabrusesse Toomemäel,  vanalinnas ja Supilinnas. Tartu vanalinn ise oli vaid mõni kvartal kivihooneid Raekoja platsi ümbruses. Tänases mõistes on see üsna barbaarne idee. Kivi sõnul seisnud õnneks sellele vastu füüsikust rektor Klement, kelle ainsaks eesmärgiks olla olnud uue füüsikahoone ehitamine Tähe tänavale, kus see 1980. aastal valmiski. Koht Tähe tänaval oli sama, kuhu linnaarhitekt Matteus olla lubanud 1955. aastal ehitada põllumajanduse akadeemia ühiselamu,  mille vastu noored arhitektid eesotsas Kiviga ägedalt protestisid – see koht sobivat märksa väärikamale hoonele. Paradoksina kolib ülikool nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, füüsikahoonet sealt minema. Ajaloo keerdkäigud on lühikesed.        Viiekümnendate eluaastate keskel teeb Kivi aga kannapöörde, siirdudes kas tõepoolest uuest huvist või pettumusest või muudel põhjustel uuslinna projekteerimiselt vanalinna  regenereerimisele toonases Kultuurimälestiste RPI-s. Muu hulgas valmib 1980. aastal seal ka tema viimane suurem töö, äsja tervikuna kaitse alla võetud Tartu vanalinna regenereerimisprojekt. Mahult suurejooneline ja tänase päevani paljuski oma väärtuse säilitanud töö ei ole oma arhitektuurses osas kohati õnneks ja kohati kahjuks realiseerunud ning on ilmselt ka ideeliselt lootusetult vananenud. Need ja mitmed teised vastuolud oleksid  Raul-Levroit Kivi loomingus ja elus edaspidigi uurimist väärt nii isikukeskselt kui ka laiemalt. Praegu oleks paras aeg selleteemalise magistritöö kavandamiseks, et kui jõuab kümne aasta pärast kätte „Kivi 100”, siis oleks võimalik teha juba palju kopsakam näitus, kui seda on praegune Tartu linnamuuseumis avatud mikroväljapanek veidi väiksema tähtpäeva puhul. Muuseumid on tublid, et nad selliseidki, veidi rändnäituse formaadis väljapanekuid  masu ajal vormistada jõuavad. Tartu linnamuuseum oma teaduspagasi ja kollektsiooniga oleks kindlasti aga võimeline rohkemaks, paraku on sellise ruumikitsikuse pärast nagu muuseumis praegu, Tartu linna pärast piinlik.