Uudised / Artiklid

Visa muutumine

05.04.2013 / Ott Toomet

Tartu uus arengustrateegia pakub palju muutusi, kuid vähe läbimõeldud samme selle saavutamiseks

Tartu on hakanud kesklinna rolli üle tõsisemalt mõtlema, see on tervitatav. Hästi toimiv kompaktne süda on enamikul Euroopa linnadest ja enamasti on see ka linnade kõige atraktiivsem piirkond nii kaubanduse kui turismi mõttes. USAs võib näha ilma toimiva keskuseta linnu – tulemus on ebameeldiv: pooltühje ja poollagunenud kvartaleid linna keskel ümbritsevad laohooned, parkimisplatsid ning mitmete kilomeetrite taga mõni ostukeskus, shopping mall. Praegune Tartu liigub nende kahe äärmuse vahel: näiteks söögikohti on viimase kümne aasta jooksul kesklinna juurde tulnud, kuid kaubandust on jälle vähemaks jäänud.

Tartu arengustrateegias on käsitletud kesklinnana küllaltki suurt piirkonda Kroonuaia tänavast Anne kanali ja endise katlamajani ning Jaama tänavast Pepleri ja Veski tänavani. Visioonis nähakse, et „kesklinn on suurema osa ööpäevast elav, üha enam jalakäijasõbralik, inimmõõtmeline, ... atraktiivse avaliku ruumiga võimalusterohke elamise, ... vaba aja veetmise, ostlemise ja asjaajamise koht” ehk just see, mis üks kesklinn olema peabki.

Kahjuks jätab uus dokument mõneti katkendliku mulje: kohati laskutakse pisikestesse detailidesse (näiteks kavandatakse jõesängi puudest puhastamist ja lubatakse Uueturu asumis ärihooneid ühendavaid galeriisid), ent seejuures jäävad väga olulised küsimused peaaegu et puudutamata. Kõige rohkem häirib kesklinna sidususe ja kompaktsuse vähenemine. Siin on vaja lähtuda inimeste tegeliku liikumisviisi modelleerimisest. Arvestada tuleks jalakäijate tegelikke liikumissoove, harjumusi ja võimalusi. Midagi analoogilist tehakse juba aastakümneid autoliikluse osas. Kergliikluse planeerimine tundub aga siiamaani tuginevat juhuslikele mõttevälgatustele (paneme uued tänavakivid ja lillepotid, küll siis tulevad ka inimesed ja kohvikud). Ka jalakäijate liikumine allub seaduspärasustele, raske on luua elavat linna, kui nende olemasolu isegi ei teadvustata.

Järgnevalt puudutan paari suuremat probleemi. Kuna mul ei ole Tartu kergliikluse plaani, lähtun eeskätt oma kogemustest.

Esiteks on käsitletav piirkond väga suur (läbimõõt suurusjärgus 1,5 km). Suurem arendustegevus on kavandatud selle servadesse (Sadama ning Ülejõe kvartal), mitte aga keskossa (suured pargialad jäävad alles). Strateegias on rõhutatud vajadust, et „kesklinn kujuneks ruumiliselt terviklikuks ja sidusaks, ühendades nii vanalinna, Ülejõe kui Riia-Turu tänava piirkonda kujuneva uuskeskuse”. Praegu on kesklinn nii Emajõe kui suurte tänavatega (Riia-Narva ning Turu-Vabaduse) tükeldatud mitmeks osaks. Kas on võimalik need tükid ühendada „ruumiliselt terviklikuks ja sidusaks”? 1,5 kilomeetrit on jalakäija seisukohast küllaltki pikk maa. Oma tutvuskonnast tean, et lastega pered liiguvad selle piirkonna ühest servast teise enamasti autoga. Kui jalakäijate liikumist jätkuvalt katkestavad laiad tänavad ning on vähe võimalusi Emajõge ületada, siis on raske näha, et kavandatud kesklinn hakkaks toimima ühtse kompleksina. Pigem tekib strateegia tulemusena mitu väikest keskust (vanalinn, Raatuse tänav, Sadama kvartal).

Kesklinna osade paremat sidumist puudutab strateegia vaid väga pealiskaudselt. Räägitakse Vabaduse puiestee kitsamaks tegemisest, Võidu silla tunnelite laiendamisest, ülekäigurajast Poe tänava otsal ning Põigu tänava sihilisest sillast. Suured tõkked jalakäijate liikumisel nagu Riia ja Turu tänav ning Narva maantee või võimalikud ülekäigud Emajõest Vabaduse ja Võidu silla vahel ei leia dokumendis üldse kajastamist. Need kitsaskohad vajavad tõsist kergliikluse modelleerimist. Kui eesmärk on luua ühtne ühendatud kesklinn nii suurtes piirides, siis peab kava sisaldama kergliikluse „magistraale”, piisavalt laiu ärikvartalite keskel asuvaid jalgteid, mis ei ole tükeldatud autoliiklusega ja on omavahel ühendatud. Kesklinnas täidab neid nõuded ainult Rüütli-Küüni tänav. See lõpeb aga kaubamaja juures Riia tänaval ning on Sadamakvartali kavandatud kesktänava ehk Kaluri tänavaga – täiesti sidumata. Kas ja kuidas saab ühendada Ülejõe ja Fortuuna kvartali praeguse kesklinnaga, seda planeering ei näita.

Kardan, et enne nimetatud ühendusprobleemide lahendamist ei taga arengustrateegia kesklinna nime all seda, mida on visioonis kujutatud. Kompaktse tiheda Euroopa stiilis äri- ja meelelahutuspiirkonna asemel saame me kolm-neli hõredat shopping mall’i mida eraldavad suured tänavad ja tühjad piirkonnad, nende vahele liikuda on aga jätkuvalt tülikas.

Teine mure on esimesega seotud. Kuna lähematel aastakümnetel pole näha märkimisväärset Tartu elanikkonna kasvu potentsiaali, siis tundub, et piirkond, mida on praeguses arengustrateegias „kesklinna” all käsitletud, on kompaktse linnasüdame kujundamiseks liiga suur. Iseenesest ei ole suure tüki planeerimine halb, aga niisugusel juhul on väga oluline piirkonna arendamise järjekord. Kõige loogilisem oleks lähtuda praegusest keskusest (vanalinnast ning vana kaubamaja ja Tasku piirkonnast) ning hakata seda tihendama ning omavahel kokku ehitama. Kui ehitushuvi jätkub, võib laieneda kõrvalpiirkondadesse.

Arengustrateegias arendamise järjekorda pole käsitletud, küll aga on rõhutatud, et uusarendus on peamiselt kavandatud kesklinna perifeeriasse. See viitab võimalikule vastupidisele arengule, et ehitatakse eeskätt keskusest kaugemates piirkondades, linna keskpaik jääb aga jätkuvalt tühjaks. Kui linn ei kasva, siis on meil kompaktse kesklinna asemel ikka samasugune tühi piirkond, mille servades on veidi rohkem uusehitusi.

Need mõtted kutsuvad uusi suuri kaubanduskeskusi vaatama palju positiivsemas valguses. Kaubandus tooks kesklinna inimesi juurde ning pakuks sedaviisi kliente ka kohvikutele, vaba aja asutustele ning boutique’idele – just niisugustele äridele, mida kesklinnas soovitakse tugevdada. Kui järgida neid nõudeid, mis ka strateegias kirjas (suurte hoonete loomisel peavad poodide uksed avanema tänavale ning hooned peavad olema mitmekesised ja liigendatud), ei tohiks ka suured kaubamajad miljööd rikkuda. Tänavad jääksid nii jätkuvalt elavaks. Suuri väljastpoolt suletud plokke nagu kaubamaja, Tasku või näiteks Zeppelin tuleb aga vältida.

Ette nähakse olemasolevate kaubanduskeskuste arendamist ja laiendamist. Peale strateegias välja käidud keskuste (Zeppelin, Tasku, Raatuse kaubamaja ning vana kaubamaja kompleks) võiks tugevdada Küüni tänava kaubandust Riia tänava ja vanalinna vahelisel lõigul. Eespool selgitasin, et see on Tartus ainus tänavalõik, mis täidab nn jalakäijate magistraali nõudeid ja mis on hästi ühendatud vanalinnaga. Vanalinnas on ilmselt Tartu kõige rikkam linnaline keskkond ja just siin on kõige rohkem potentsiaali boutique’idel, käsitööpoodidel ja kohvikutel. Rohkem kaubandust Küüni tänaval võiks aidata neid tugevdada.

Eraldi peatükk on strateegias pühendatud Emajõele ja jõe sidumisele linnaga. Kahjuks piirdutakse siin vaid üsna pealiskaudsete ja jõe seisukohast kohati küsitava väärtusega mõtetega. Näiteks ei aita „Võidu silla rekonstrueerimine” kuidagi kaasa jõe elustamisele. Ka on raske näha, mida teeb selle heaks jões kasvavate puude ja rohu eemaldamine. Kavandatud „kaldapromenaadide rekonstrueerimisest” ei selgu, kuidas sellega tuuakse elu jõe äärde. Samuti ei saa me teada, mida tähendab „infrastruktuur ürituste läbiviimiseks ja toitlustusasutuste tegemiseks”.

Siin peaks jällegi planeerimist alustama inimeste tegelikust käitumisest. Me ei saa meelitada rahvast jõe äärde, kui me ei tea, miks ja kus inimesed tegelikult liiguvad. Pole mõtet luua valmisolekut kohvikute rajamiseks, kui me ei tea, mis tingimustel soovivad ettevõtjad neid luua. Arengustrateegia pakub küll kena visiooni, nimetatud küsimustele vastust aga ei anna. Nii ei saa arukalt rääkida ka jõe elustamise plaanidest.

Arengustrateegias on visandatud palju muutusi, kuidas liikuda paremuse poole, kuid läbimõeldud samme selle saavutamiseks pakub see vähe. Seega on tõenäoline, et asjad lähevad umbes samamoodi edasi ning kõige suuremad kesklinna probleemid jäävad ikka lahendamata.

Allikas: Sirp