Uudised / EALi uudised

Seitse Eesti ehitist Euroopa arhitektuuripreemia jahil

21.01.2009

Mies van der Rohe arhitektuuripreemia on üks prestiižsemaid rahvusvahelisi ehituskunsti auhindu. Tänavu kandideerivad sellele koos teiste Euroopa vägevatega ka seitse Eesti arhitektide loodud ehitist. Mis ja miks, annab ülevaate ahitektuurikriitik Ene Läkk.

 

Saksa arhitekt Ludwig Mies van der Rohe (1886 – 1969) on tuntud kui minimalismi isa, kes ka ehituskunstimaailma vähem tundvate inimeste jaoks peaks olema tuttav  oma lause poolest: «Less is more».

 

Milline on aga temanimelise preemia sünnilugu? Aasta oli 1929. Mies van der Rohe oli noor ja tarmukas arhitekt Berliinis, kui ta määrati Barcelona rahvusvahelise näituse Saksa paviljoni arhitektiks. Ehitisest pidi saama ka avapidustuse kohtumispaik tollase Hispaania kuninga Alfonso XIII ja Saksa autorite vahel.

 

Vaatamata sellele, et paviljon pärast näituse lõppu demonteeriti, jäi mälestus sellest mustvalgetele fotodele. Hoolimata paviljoni küllalt lühikesest eluajast sai ehitisest nii üks tähtsamaid 20. sajandi arhitektuuriteoseid.

 

Aasta oli 1959, kui kuulus Hispaania arhitekt Oriol Bohigas tegi Miesile ettepaneku ehitada paviljon uuesti üles.Vaatamata sellele, et Mies oli nüüd juba kuulus arhitekt, ei olnud tollane Hispaania poliitiline ja kultuuriline kliima selle idee elluviimiseks soodus. 1980ndal, kui olud olid paranenud, esitas Bohigas selle ettepaneku Barcelona linnavalitsusele.

 

Ülesanne polnud kergete killast. Kuid tänu nimekate arhitektide, arvukate arhitektuuriraamatute autori Arthur Drexleri ja New Yorgi Moodsa kunsti muuseumi toetusele ehitati 1986. aastaks paviljon Montjuici mäele Barcelonas uuesti üles. 

 

Pärast paviljoni taastamist asutati Euroopa Liidu kaasaegse arhitektuuri preemia Mies van der Rohe, mille auhinnatseremoonia toimub sealsamas uuesti ehitatud paviljonis Barcelonas. 

 

Äri- ja kortermajad Rotermanni kvartalis (AB Kosmos: Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür)

 

Milles seisneb Rotermanni kvartali nelja maja fenomen? Kuidas on võimalik, et pole inimest, kellele need ei meeldiks? Ehk on vastus selles, et majade rajamisega tegeles justkui mõni keskaja tsunft, kellele oli tasust tähtsam hea töö. Kõik, alates telliskivi käsitsi valmistajatest, müüriladujatest kuni arendajani ei mõelnud kasu saamisele, vaid hea asja tegemisele. Arhitektidest ma ei räägigi. Kosmose-arhitektid teevad alati midagi erilist.

Alustasid nad küsimusest: mis on vanalinna fenomen? Miks seal on alati põnev ja hea olla? Võib-olla sellepärast, et seal ei sarnane ükski maja teisega ning iga koht on kordumatu ja pakub pinget. Sama tunde projekteeris Kosmos oma Rotermanni äri- ja kortermajadesse. Kogu põnevuse, mängulisuse ja käsitööst tuleneva püsiväärtuse tekitamise. Nii sündis neli eriilmelist hoonet, mida liidab üheks alumisel korrusel paiknev kaubamaja. Tekitatud on keskkond, mis on vaheldusrikas ja mitmekesine.

 

Korvamäe suveköök (Arhitektid Muru ja Pere: Peeter Pere, Urmas Muru, Reet Viigipuu)

 

Korvamäe on traditsiooniline Lõuna-Eesti talu. Seal on vana eluhoone ning hiljem rajatud saun ja tiik. Arhitektide ülesanne oli varikatuse kavandamine välikamina juurde, kuid selgus, et  seltskondliku elu keskpunktiks oli kujunenud hoopis saun ja tiik. Seega tuli rajada väliköök sinna. Et tellija soovis kergest materjalist hoonet, valisid arhitektid konstruktsiooniks puitkarkassi ja viimistluseks veekindla vineeri. Suveköök on lihtne, emotsionaalne ehitis.

 

Rotermanni laudsepa töökoda (KOKO arhitektid: Andrus Kõresaar, Raivo Kotov)

 

20. sajandi esimesel poolel oli siin puidutöökoda (sellest ka nimetus), Nõukogude ajal aga makaronitehas. Rekonstrueeritud ajaloolisele majale lisati kolm monoliitbetoonist alumiiniumplaatidega kaetud torni. Tornid peavad jätma mulje, justkui oleks tegu riidega kaetud puitehitisega, mis sulandub vana osaga paremini kokku. Hoone esimesele korrusele tuleb restoran, teisele ilusalong, tornidesse aga kontoriruumid. 

 

Rotermanni vana ja uus jahuladu (HG Arhitektuur: Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi, Yoko Azukawa)

 

Jahuladude-tandem on Rotermanni kvartali keskpunkt. Vana ja uus jahuladu koosneb tegelikult kolmest mahust. Kõigepealt vana jahuladu, mis rajati 1904. aastal ja mis on nüüd endale saanud kaks uut korrust. Kõrvale on ehitatud teine hoone - uus jahuladu. Uut ja vana ühendab aatrium. Alumine korrus on mõeldud kaubanduspindadeks, ülemised aga kontoriruumideks.

 

Kaksikhoone eripäraks on vana ja uue oskuslik liitmine ja sobitumine moderniseeritud arhitektuuriajaloolisesse keskkonda. Uue jahulao fassaadimaterjaliks on roostes teras, mille valikut inspireerisid ümbritsevad ajaloolised hooned. See on omamoodi kummardus ala industriaalsele minevikule.

 

Pansionaat Pärnus, Seedri tn 4 (arhitektuuribüroo JVR: Kalle Vellevoog)

 

Äärmiselt elegantne ja igal aastaajal suviselt mõjuv hoone. Selles viimases on «süüdi» rõdudel tuules lehvivad purjeriidest kardinad. Kortermaja on U-kujuline. Fassaadi kontuuri muudab liikuvamaks ülestõstetud majaots, mis toetub V-talale. Tänu maja all olevale parkimiskorruse valgustusele tekib mulje maja hõljumisest maapinna kohal. Kõik need nimetatud võtted ei lase tänavalt hoomata maja tegelikku suurt mahtu.

Ja vaatepilt, mis avaneb, lööb pahviks. Õue raamivad kolmest küljest klaasgaleriid, kuhu avanevad kõikide korterite uksed. Lisaks sellele lendab üle hoovi kahekorruseline klaaskoridor. Arhitekt on mõelnud nii looduslikule kui tehisvalgusele. Kõik see kokku on kui valgusinstallatsioon, mis pakub igal kellaajal uut elamust.

 

Tallinna sünagoog (KOKO arhitektid: Lembit-Kaur Stöör, Tõnis Kimmel, Andrus Kõresaar, sisearhitektid Raili Paling, Liis Lindvere)

 

Tellija usk noortesse arhitektidesse oli põhjuseks, miks Tallinna sünagoogi peetakse üheks paremaks nüüdisaegseks sünagoogiks üldse. Projekteerimine viis arhitektid Iisraeli, kus püüti leida võtit juudi sakraalarhitektuuri mõtestamiseks. Tallinna sünagoogi juures on arhitektuurselt eriti õnnestunud valguse mäng, mille tekitab lainetav aknajoon. Uhkeim detail on sünagoogi uks, millel on intarsiatehnikas kujutatud granaatõunapuu. Sama motiiv jätkub interjööris. Maja läbib kaks ideed: võlv kui sakraalse ruumi enimlevinud vorm ning sammastik ümber sünagoogi saali, mis annab hoonele õhulisuse, haavamata pühakoja privaatsust.

 

Lotte lasteaed Tartus (Kavakava OÜ: Siiri Vallner, Indrek Peil) 

 

Põhiplaanilt lilleõit meenutava hoone keskelt kasvab kroonlehtedena välja kuus tiiba, millesse on paigutatud rühmatoad. Haruline kuju annab valgusküllasema siseruumi, tekitades tiibade vahele mõnusad siseõued. Hoone sisemuses on kasutatud katmata, autentseid materjale, näiteks mitmel erineval moel betooni. Hoonetiibade betoonist otsaseinu ilmestavad väikesed värvilisest klaasist avad.

 

Suurt tunnustust pälvinud siselahenduse taga seisavad Tea Tammelaan, Krista Lepland ja Malle Jürgenson büroost Laika, Belka & Srelka ning disainer Sirli Põllumäe. Ebatavaline maja tingis ka ootamatu aia – bambusest, mis peaks seonduma piirkonna kõnekeelse nimetusega Hiinalinn.

 

Mies van der Rohe 2009

 

•    Euroopa Komisjoni ja Mies van der Rohe Fondi välja antav Euroopa
Liidu nüüdisaegse arhitektuuri preemia
•    Preemia eesmärk on tunnustada silmapaistvaid saavutusi arhitektuuri vallas ning juhtida tähelepanu Euroopa professionaalide panusele uute ideede ja tehnoloogiate arendamisel.
•    Üks prestiižseimaid rahvusvahelisi arhitektuuripreemiaid
•    Anti esimest korda välja 1987. aastal
•    Peaauhind 60 000 eurot
•    Lisaks 20 000 euro suurune auhind oma karjääri alustavale noorele
silmapaistvale arhitektile
•    Antakse välja iga kahe aasta tagant viimase kahe aasta jooksul valminud objektidele
•    Preemiale kandideerib 340 projekti, Eestist 7, Lätist 6, Leedust 7, Soomest 5 ehitist
•    Finalistid valib žürii veebruaris
•    Aprillis toimuvad konverentsid viie valitud finalisti osalemisel
•    Võitja kuulutatakse välja maikuus Barcelonas Mies van der Rohe
paviljonis

 

 

Ene Läkk, arhitektuurikriitik

Tarbija24 17.01.2009