Uudised / EALi uudised

Haruldast sorti kunst, see arhitekti kunst

08.05.2024

ERRi kultuuriportaal, 07.05.2024
Aleksander Metsamärt 

Sel neljapäeval toimub peagi igavikku kaduvas projekteerijate majas selleaastane arhitektide liidu üldkogu, kus muu hulgas toimub kunstioksjon*. Oksjoni raames kogutakse raha arhitektide maja loomiseks.

Hiljuti valiti Raine Karp Tallinna linna aukodanikuks. Selle puhul, nagu ikka, külastas arhitekti intervjuu tarbeks ajakirjanik. Usutlus sai avapaugu klassikalise stambiga: mis loom see arhitekt õigupoolest on — insener, kunstnik või miskit kolmandat? "Eks neid arhitekte ole seinast seina", vastab Karp, "mõned on rohkem inseneri moodi, reaalse kallakuga, teised aga päris kunstnikud, kes reaalsest elust ei tea suurt midagi."

Mustast valgeni ulatuv üleminek — lugejale otsustada, kumb vald millise värvi endale saab. Ent üleminek, kuhu on peidetud põnevamgi probleem: "Mis see reaalne elu siis ikkagi on? Saaksite palun näidata?"

Insenerimõtlemisele tähendab "reaalne elu" reaalseid (inim)kehi reaalses ruumis reaalsete vajadustega. Reaalsete probleemide puntrana, millele tuleb luua ruumide, radade, rahastuse ja regulatsioonide vastastikuses pingeväljas mingi lahendus. Et saaks maja päriselt ka valmis, noh!

Ent kustnikumõtlemises käivitab "reaalne elu" mingeid hoopis teistsuguseid särinaid. On ta tegelikkuse taga olev pärisus? Hoopiski hetk — aina olevikuks kaugenev minevik? Või üleüldse ruum — lõpetamata paik, mida me alles seda kogedes oma arus kokku sätime?  

Või siiski lõplik paik? Peatselt lammutatakse pealinnas üks möödunud sajandi suurlinlikkuse võrdkujusid — projekteerijate maja (arhitektid Peep Jänes ja Mart Port). Kui hoone on mõeldud lahendama mingeid reaalsete probleemide puntraid ent puntrad hargnevad lahti ja kunagised probleemid unustatakse, siis mis jääb järele majast? Puhas kunst? "Probleem" uusarendajale? Nukker tunnistus sellest, et "igavikulisus" — arhitektuuri väidetav trump teiste kunstide üle — võib reaalses elus tähendada vaid mõnda aastakümmet? Ehk, nagu muist kaduvaga siinilmas, hoopis see ainuline nostalgiaks nimetatud tunne?

Viimane peaks kahtlemata võtma maad mõne päeva pärast, kui projekteerijate maja šikimast šikis saalis (sisearhitektid Kirsti Laanemaa, Aulo Padar ja Hannes Krull) toimub 9. mail selleaastane arhitektide liidu üldkogu.

Projekteerijate maja saal
Foto: Martin Siplane

Sellised üritused kipuvad olema keskmisest suletuma iseloomuga. Ent sel aastal on üritus vastu õhtut külalistele avatud. Miks? Osati seetõttu, et tsunfti siseasjadega jõuab õhtuks – kella kuueks – kindlasti ühele poole. Teisalt, sest reaalne elu on karm. Projekteerijate maja kaob ning arhitektide maja pole. Ning et see kunagi saaks, on tarvis nii ettevõtlikkust kui ohverdusi. Ning siin ulatab kunstnik insenerile käe! Teisisõnu: arhitektid korraldavad oksjoni!

Müügile ei tule maju ega makette — esimeste müügiks on omad kanalid ja teiste hoidmiseks lausa oma muuseum. Küll aga tuleb müüki kuus küllaltki haruldast teost. Igati varasalve materjal. Autoreiks seesama põlvkond, kes projekteerijate maja valmimise aegu täisjõus õitses või õitsele puhkes: Vilen Künnapu, Urmas Muru, Jüri Okas ja Peeter Pere. Materjal suuresti 80-ndate ja 90-ndate vahelisest üleminekuajast. Kes kunstiturul liigub, küllap tal liiguvad selle peale juba ka kõrvad. 

Oksjonile tuleb neli graafilist lehte ja kaks maali, millest tekib omakorda naljakas dihhotoomia — graafika (Muru ja Okas) räägib ruumist ning maalid (Künnapu ja Pere) räägivad inimesest. Muru ja Okase graafilised lehed peegeldavad intensiivselt nii mõlema arhitekti kunstipraktikaid kui ajastu vaimu, mida nende tegevus konkreetselt vormis — ekspressiivset ja individualistlikku intensiivsust.

Pere ja Künnapu näitavad seevastu inimest kahest eri ajastust. Pere oma "Näo" (1991) abil kedagi dramaatilist ja eksinud, vastsündinud kapitalismiajastust pahviks löödud, erisilmset ja erilist. Ning Künnapu, oksjoni värskeima teosega, "Hommik Himaalajas" (2017) näitab kunstniku-inseneri vahepeal olevat naljakat arhitektilooma tema muusadega. Ehk mägedega!

* Täpsem info pakkumise ja oksjoni kohta arhitektide liidu kodulehel. Müügist saadav tulu läheb Arhiluse fondi toetuseks, mille eesmärk on aidata kaasa Arhitektide maja loomisele ning Eesti arhitektuuri edendamisele.