Uudised / EALi uudised

Lahkunud on Leonhard Lapin

02.03.2022

29.12.1947 – 28.02.2022

Foto: Jaan Klõšeiko, 1975, EKMi fotokogu

Lahkunud on Eesti Arhitektide Liidu liige, arhitekt, kunstnik ja poeet Leonhard Lapin. Ta oli üks mitmekülgsemaid ja silmapaistvamaid loojaid 20. sajandi II poole ja 21. sajandi alguse Eestis, kelle energia ja originaalsus leidis väljundi nii piltides, majades kui kirjasõnas. Lapin armastas end iseloomustada avangardistina, kes liigub vastassuunas ühiskonnas heakskiidetud seisukohtadele. Sellisena seisis ta vastu nii Nõukogude bürokraatlikule nürimeelsusele kui hilisemale uusrikaste väärtuste pealetungile, ent vastuvoolu ujumine lubas tal end kunstnikuna ikka ja jälle uuesti leiutada.

Lapin sündis 29. detsembril 1947 Räpinas ja lõpetas seal keskkooli 1965. aastal. 1966. aastast asus ta õppima Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialale, sattudes ühele kursusele muu hulgas Vilen Künnapu, Avo-Himm Looveeri ja Ülevi Eljandiga. Sellest seltskonnast kasvas välja hilisema Tallinna Kooli arhitektide tuumik, kes kritiseerisid massehitust ja otsisid sellele alternatiive. Samal ajal disaini õppinud Ando Keskküla ja Andres Toltsiga moodustas Lapin rühmituse Soup 69, kus vaimustuti popkunstist ja häppeningidest ning tõlgendati neid kohaliku nõukogude olme kontekstis. Nii seisis Lapin veel enne instituudi lõpetamist samaaegselt Eesti arhitektuuri- ja kunstiuuenduse keskpunktis. Sellest ajast on pärit ka tema põhimõte tegutseda eri valdkondade vahel, mitte jääda kinni ühe kitsa eriala piiridesse. Kujutavale ja ruumikunstile lisaks luuletas ta Albert Trapeeži pseudonüümi all ning kirjutas kunstiteoreetilisi tekste ja manifeste (mh „Objektiivne kunst“, 1975). 

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Lapin Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses ning uuris ja kaardistas Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandit Helmi Üpruse käe all. Sealt kasvas välja tema tegevus arhitektuuriajaloolasena, aga ka huvi sajandialguse funktsionalismi võimalikust taastõlgendamisest arhitektina oma kaasajas. 1970. aastate keskel avastas Lapin enda jaoks Vene 1910.-1920. aastate avangardi, eriti Kazimir Malevitši loomingu. Varasemad popi vaimus sündinud graafikaseeriad („Tootmine“ (1972), „Loomine“ (1974)) asendusid geomeetrilisema ja minimalistlikuma lähenemisega seerias „Masinad“ (alates 1973) ja „Protsess“ (1980). 1970. aastate keskel lõi ta Malevitši eeskujul oma esimesed arhitektoonid, millest järgmiste kümnendite jooksul arenes välja täiesti iseseisev ja ainulaadne loominguline valdkond. Avangardi huvi kandus Lapinil ka teistesse meediumitesse. 1980. aastal kujundas ja lavastas ta Noorsooteatris multimeediaetenduse „Multiplitseeritud inimene“, 1976-79 projekteeris (koos Sirje Rungega) Kirovi Kalurikolhoosi tehismaastiku „Punane Pompei“ ja 1982 koos Toomas Reinuga Valgevene kolhoosi „Rassvet“  lasteaia tehismaastiku. 

1990. aastatel töötas Lapin õppejõuna Helsingi kunstikoolis Maa ning hiljem pikka aega Eesti Kunstiakadeemias, kus ta oli professor ja juhatas kompositsiooni õppetooli. Oma õpetamismeetodi on ta kokku võtnud raamatutes „Tühjus ja ruum“ I ja II osas (1998 ja 2004). Tihedad suhted Soomega viisid mitme olulise avaliku ruumi tellimuseni Helsingi piirkonnas, mille kulminatsiooniks oli 300 meetri pikkune seinamaal Kivistö metrookompleksi juures (2014). Teos põhines 2000. aastate alguses alustatud „Koodide“ seerial, mis kombineeris kaupu identifitseeriva vöötkoodi motiivi värviõpetuse ja minimalistliku kunsti printsiipidega.

Leonhard Lapin oli arvukate preemiate laureaat, sh Kristjan Raua preemia (1989, 2018), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Avangardi totaalse kunstiteose loogikast lähtuvalt püüdis Lapin oma tegevusega hõlmata inimelu tervikut. Selle juurde kuulus ka elu organiseerimine ja kunstielu korraldamine, näitused, sündmused, vestlusõhtud ja peod. Tohutu loomingulise aktiivsuse kõrval oli Lapin väsimatu organisaator, inimeste konsolideerija ja kunstnike ja arhitektide õiguste eest võitleja. Soe ja suure südamega inimene, kes elas ümbritsevat ebaõiglust väga tugevalt läbi, kes uskus, et parem maailm on võimalik ja et kunstnike roll on sellise maailma nimel võidelda.

Mälestame head sõpra ja kolleegi, unustamatut inimest! 

Eesti Arhitektide Liit