Uudised / EALi uudised

Lahkunud on arhitekt Avo Seppel

12.04.2021

16.08.1964 – 06.04.2021

Avo Seppel sündis Keilas 16. augustil 1964. Pärast Keila 1. Keskkooli lõpetamist läks ta õppima arhitektuuri Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas aastal 1989. Arhitekti diplom taskus, leidis ta endale töökoha arhitektuuri- ja disainibüroos E-Stuudio, mis asutati Eesti Kultuurifondi ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi poolt 1988. See oli esimene omataoline ettevõtmine ENSV-s, mis oli alternatiiv riiklikele projekteerimisbüroodele.

Kui E-Stuudio lõpetas oma tegevuse seoses Eesti Vabariigi taaskehtestamisega, suundus Avo Seppel tööle Arhitektuuribüroosse Enn Laansoo AS. Aktiivse ja ambitsioonika noore arhitektina kaasati teda gruppi, mis osales Tallinna tänavavalgustite konkursil. Koos võideti esimene preemia. 

Samal aastal kutsuti Arhitektuuribüroo Enn Laansoo ja tema Rootsi koostööpartner FFNS Arhitekten osalema Haapsalu vanalinna Lossiplatsi äärde rajatava hotelli arhitektuurivõistlusel.  Rahvusvaheline koostöögrupp, kuhu kuulus ka Avo Seppel, esitas kaks varianti, mis saavutasid 1. ja 3. koha. Osalemine konkursil koos arhitektide kahurväega andis hindamatu kogemuse. Veel samal aastal osales Avo Keila linna peaarhitekti konkursil ja võitis.

1991. aastal alustas Seppel peaarhitekti ametikohal Keila linnas, mis oli kujunenud plaanipäratult. Lisaks asus seal Nõukogude armee tankipolk, mis kasutas Keila mäge tankipolügoonina. Ees terendas võimalus hakata Keilale kujundama uut nägu. Avo oli see, kes kogu linna läbi joonistas. Märkis vanad hooned, mis väärisid säilitamist, kaardistas puumajade rajoonid värvidega, et inimesed saaksid visuaalse ettekujutuse, milline võiks välja näha nn vanalinn. Olles ise aga modernse arhitektuurikeelega kujutas ta Keilat ette peamiselt moodsa linnana.

Koos linnapeaga, kes oli 25-aastasest Seppelist veelgi noorem, õpiti käigu pealt linnajuhtimist. Kuna kohapealset kogemust polnud võtta, võeti õppust mujalt. Võõrkeeli valdavad noored aktiivsed mehed lõid suhted terve hulga sõpruslinnadega Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Avol oli suur roll Saksa linna Barsbütteli sõprussidemete loomisel. Selle suhte baasilt loodi pärast tankipolgu lahkumist nende kasutuses olnud alale Barsbütteli linnaosa. Avo võitles selle eest, et sinna tuleks ilus elamurajoon, mitte paneelmajad. Metsa alla tuli elamud ehitada nii, et säiliks iga puu. 

Noor linnavalitsus pani käima Keila Lehe, mille 1992. aasta esimeses numbris ilmus artikkel „Jalutuskäik 2020. aasta Keilas“. Selles leheloos rääkis toonane linnaarhitekt Avo Seppel oma üksiksasjalikest mõtetest ja visioonist, milline võiks Keila välja näha 28 aastat hiljem. Läinud aasta jaanuaris avaldas Keila Leht uuesti selle artikli,  Avol paluti oma varasemaid mõtteid kommenteerida. Selgus, et enamus tema ideid on realiseerunud: planeering on muutunud loogilisemaks, tööstus on viidud kesklinnast välja tööstuskülla, säilitatud on vanad väärtuslikud hooned, tasapisi on teoks saamas idee, et linnarahvale avatud hoonete esimestel korrustel paiknevad kohvikud ja poed, jaamahoone tagune on haljastatud, turg on saanud õige koha, lahkunud on tankipolk – sellele alale on loodud Barsbütteli elamurajoon, linnapilti on tulnud juurde värve, kasvab Jõepargi populaarsus, rajatud on rohealasid, kergliiklusteid, parke ja jalakäijate tänavaid. Samas lehenumbris ilmus Avo uus visioon „Keila aastal 2040“, mida ta paraku ise enam kommenteerida ei saa.

Pärast linnaarhitekti kohalt lahkumist (1994) asus Seppel tööle arhitektina omanimelises arhitektuuribüroos, kus tegeles arhitektuuri, sisekujunduse ja renoveerimisprojektide koostamisega. Tema tööd on ainulaadsed, täis loomingulisi otsinguid. Avo Seppeli kõige kaalukam ehitis on uusapostlik kirik Keilas (1994). Külmaks ei jäta ka lennujuhtimishoone sarnane sinist värvi büroo- ja tehniline hoone Maardus, mille büroode kompleks on tõstetud tehnilise hooneosa peale (2006) või kauplus Keila-Joal (2000), mille dominandiks on koonusekujuline vineerist sein ja erksad värvitoonid. Seppeli töölaual on valminud arvukalt eramute, korterelamute ja muude hoonete projekte. 

Viimasel kümnendil tegi ta koostööd Inseneribürooga Estkonsult, kelle tellimisel koostas muu hulgas Elroni veoalajaamade projekte, Kaavi tuletorni Saaremaal ja viimasena Mustvee sadamaehitiste arhitektuuriosa, mis jäi tema poolt nüüd lõpetamata.

Kolleegid mäletavad Avot kui abivalmis, lõbusat ja toimekat inimest, kellele meeldisid seltskondlikud üritused. Kui oli soov sisukalt aega veeta, helistati ikka Avole.  Noorena mängis ta korvpalli ja tennist, hiljem golfi ja bridži. Tal oli sõpruskond, kellega reisiti ümber maailma, Avo oli ikka reiside kokkupanija ja organisaator. Sõprade sõnul oli Avo kui säraküünal, kelle elu oli kiire ja põnev.

Mälestame ja avaldame kaastunnet omastele ja sõpradele!

Eesti Arhitektide Liit